Paljud inimesed, kes tänapäeval kristluse suhtes ükskõiksed on või vastuväiteid esitavad, nimetavad peamiselt kolme asjaolu, mis neid häirivad.

Kõigepealt öeldakse, et kristlus on igav.

Teiseks öeldakse, et kristlus pole tõde.

Kolmandaks öeldakse, et see on vanamoeline, iganenud ning see pole tänapäeva maailmas enam asjakohane.

Või kuidas saab miski, mis juhtus 2000 aastat tagasi kusagil Lähis-Idas, puudutada inimesi tänapäeva Eestis?

Jeesus ei varjanud kunagi, et tema usk sisaldab nii pakkumist kui nõudmist.
Tõepoolest – nõudmine oli nii täielik, kui vaba oli pakkumine.

See tähendab, et…

– kui ta pakkus inimestele päästmist, nõudis ta neilt ka allumist
– ta ei edutanud võimetuid taotlejaid oma jüngerkonda
– ta ei avaldanud survet ühelegi küsijale.

Evangelist Luukas jutustab, kuidas Kristusele järgnesid suured rahvahulgad. Võib oletada, et nad hüüdsid oma truuduseloosungeid ja väliselt väljendasid oma poolehoidu, kuid ühte võib kindlalt väita, et Jeesus teadis, kui pealiskaudne oli nende liitumine temaga. Peatunud ja pöördunud nende poole, et kõnelda, esitas ta küsimusena ühe teravmeelse mõistuloo.

Lk 14: 28-30 “Kes teie seast, kui tahab ehitada torni, ei istu enne maha ega arva kulu, kas temal on, mis vaja läheb teostamiseks?
Et kui ta aluse on rajanud ega suuda lõpetada, kõik vaatajad teda ei hakkaks naerma, üteldes: see mees hakkas ehitama ega suuda lõpule viia!”

Me näeme kahjuks tõsiasjana, et kristluse maastik on täis poolikuid, mahajäetud torne – nende varemeid, kes alustasid ehitamist, kuid ei suutnud seda lõpule viia. Sest tuhanded inimesed pole tänini kuulda võtnud Kristuse hoiatust ning järgnevad Talle ilma eelneva arupidamiseta hinna suhtes.

Tulemuseks on nominaalne kristlus.

Hulk inimesi on end katnud nägusa, kuid õhukese kristlusekihiga. Jeesuse sõnum oli hoopis teistsugune. Ta ei madaldanud kunagi oma taset ega teiseldanud oma tingimusi, et olla vastuvõetav. Ta küsis oma esimeselt õpilaselt ja on teinud seda siiamaani – järele mõelda ja anda end täielikult Tema käsutusse.
Millegi vähemaga Ta ei leppinud.

Loeme Piiblist: Mk 8: 34-38 Ja Ta kutsus rahva enese juurde ühes oma jüngritega ning ütles neile: “Kui keegi tahab minu järele tulla, siis ta salaku end ära ja võtku oma rist enese peale ja järgigu mind.
Sest kes iganes oma hinge tahab päästa, see kaotab selle; aga kes iganes oma hinge kaotab minu ja armuõpetuse pärast, see päästab selle.
Sest mis kasu on inimesel sellest, kui ta kogu maailma kasuks saaks, aga oma hingele kahju teeks?
Või mis võib inimene anda oma hinge vahetushinnaks?
Sest kes häbeneb minu ja mu sõnade pärast selles abielurikkujas ja patuses tõus, selle pärast häbeneb ka Inimese Poeg, kui Ta tuleb oma Isa auhiilguses ühes pühade inglitega!”

Tänapäeva inimesed ei vaja midagi nii tungivamalt kui praktilist elufilosoofiat – st. rakendatavat kunsti elada. Ilma jäänud kõigist tugedest, mis senini elule pidet pakkusid, ekslevad paljud inimesed abitult ringi. Nad väidavad end olevat vabad, öeldes et religioon ahistab ja piirab elamist. Tegelikult on nad üle parda heitnud nii merekaardi, kompassi, tüüri kui ka teadmise eesmärgist, kui nii võib väljendada. Jah, nad on tõesti vabad, vabad kõigest peale karide, tormide ja talumatu mõttetuse, ning sinna-tänna paisatud tundelainetuse. Inimene vajab väljapääsu.

Tekkib õigustatult küsimus: aga kas ta leiab selle usu alal?
Kuid kindel on üks: seda pole leitud uskmatuses.
Olgem ausad, inimene, kes pole varem kristlusega kokku puutunud, on kristluse suhtes alati oma eelarvamuste vang.

Ka meie raamatu “Elu küsimused” ja ALFA alustugesid Nicky Gumbel oli kunagi aastaid kristluse vastaspoolel – pidades seda igavaks, iganenud ja kasutuks.
Kuid tagantjärele ta mõistis, et osalt oli see tema probleem, sest ta polnud kristlusesse kunagi süvenenud ega teadnud sellest tegelikult midagi. Mõned inimesed hooplevad oma jõuga ja tunnevad ennast peaaegu võitmatutena. Seetõttu võivad nad kergesti usu hüljata, mis räägib nõrkade abistamisest ja langenute ülestõusmisest. Kui tihti öeldakse: “Ma ei vaja kristlust, see on vaid kark jalutuile!”

Võib-olla oleme ühiskonna karkudega nii harjunud, et ei pane neid enam eriti tähelegi.
Lootusetu tarve läheduse järele, et vaigistada alatist üksindust.
Tormakus, millega me oma elu täidame, söendamata peatuda ja küsida, kes me oleme ja kuhu me läheme.

Sõltuvus alkoholist ja narkootikumidest, kuna nii väline kui ka sisemine surve on muutunud talumatuks.
Stress, mis nõuab karpide viisi rahusteid, suutmata õhtuti uinuda.
Püüd oma elu materiaalsete asjadega vee peal hoida.
Või sisemine vastutung, mis viib meid etniliselt kauge Ida müstitsismi või paraõpetuste seminaridele.
Kargud, ka need kõik on kargud.
Muud toed pole nii nähtavad, kuid siiski on ka need kargud nõrkade jaoks:
– Võim teiste üle
– Kuulsus
– Heaolu
– Ilu – jne. jne. jne.

Nende karkude arv, mida inimesed longates läbi elu minnes kasutavad, näib olevat lõputu. Ja kristlus – kas ka see on lihtsalt üks kark? Ühelt poolt võttes, jah.

Kristlus on inimeste jaoks, kes ei teeskle, nagu oleksid nad võitmatud, vaid nad teavad, et nad ei ole parimad. Kui maailm oleks täiuslik ja meie oleksime täiuslikud inimesed, poleks kristlust tarvis. Nagu me teame, nii see ei ole. Meie maailm, meie elu on täis ahnust ja ihalust, vaenu ja isekust. Heitke vaid pilk ajalehte või vaadakem TV-uudiseid ja te veendute selles ise. Kristlust võib häbenemata päästereligiooniks nimetada. Seepärast võib-olla hoiavadki paljud endaga rahulolevad inimesed sellest eemale.

Jeesus ütles: “Ma olen tulnud haigeid tervendama. Need, kes on terved, ei vaja arsti.”
Kuid ta teadis, et selles tähenduses pole ükski meist terve, ei sina ega mina. Georg Orwell mainib seda kibestunult oma raamatus “1984”: “Vaenlane on leitud – meie ise!”

Kuid kahjuks enamik inimesi isegi ei tunnista oma vigastatust, ükskõik kui nähtav see teistele ka ei ole. Kuni me seda ei tee, tulebki jätkata läbi elu komberdamist. Meie tellitavad kargud ei kannata ühel hetkel meie raskust välja. Vajame põhjalikku tervendamist ja just seda Jeesus meile pakubki.

Küsimus oli: kristlus – kas igav, iganenud ja kasutu?
Jeesus Naatsaretist on maailma kõigi aegade kõige tähtsam kuju. See Galilea talupoegade õpetaja on mõjutanud inimkonda kõige rohkem kui keegi teine.

Me arvestame aegagi tema järgi. Meie haridussüsteem, säästud, standardid, seadused ning meditsiin, meie janu õiguse ja vabaduse järele – kõik need saavad suurel määral alguse just temast. Kunst, muusika, skulptuur, mõtlemine ja kirjandus on käsitlenud Jeesust rohkem kui mistahes muud teemat viimase 2000 aasta jooksul. Kuid sellest hoolimata välditakse teda vägagi paljudel praktilistel kaalutlustel. Ta on tülikas, isegi ta nimi paneb inimesi kohmetuma. Seetõttu heidetakse ta leebe muigega kõrvale, lisades: “Jeesus? Tõsi, ta oli üks suur kõlblusõpetaja.”

Jah, kahtlemata oli Jeesus suur kõlblusõpetaja – muide üks paremaid selles vallas. Ta kõneles hämmastava selgusega, nii et ka lihtrahvas mõistis teda.

Ta õpetus oli piinlikult täpne ja ajakohane igapäevaelu puudutavates küsimustes. “Minge ja tehke nõndasamuti!” ütleb Jeesus kõige häirivama tähendamissõna hea samaarialase loo lõpetuseks. Kuid Jeesuse ja ta õpetuse juures on veel muudki tähelepanuväärset. Ta õpetas inimajaloo kõrgemaid standardeid järgima ja elas ise nende järgi. Ta mitte ainult ei õpetanud rahvast oma vaenlasi armastama, vaid andis ka ise andeks neile, kes ta risti lõid. Ta mitte ainult ei manitsenud inimesi oma elu sõprade eest jätma, vaid näitas neile selles osas praktilist eeskuju. Ta mitte ainult ei õpetanud, et õndsam on olla vaene, vaid elas nõnda.
See teeb temast kõikidest õpetajatest kõige märkimisväärsema.

Kristlus on ilmutus Jumala olemusest – ilmutus sellisel kujul, mida suudame vastu võtta – inimese kaudu.

Ta näitab meile, millised me oleme.
Inimesed ei suutnud Jeesuse elu puhtust taluda ja nad naelutasid ta ristile. Tihtipeale ütlevad inimesed, et uskuda võib ükskõik mida, oma põhiolemuselt on kõik religioonid sarnased. Kuid lähemal vaatlemisel osutub see arvamus ebaõigeks.

Võrdleks õige põgusalt mõningaid aspekte.

Hinduismis tähendab jumalik mitmuslikku ja ebaisikulist
Islami jumal on ainsuslik ja isikuline
Kristluse Jumal on maailma Looja
Budismi jumalus pole ei isikuline ega loov.
Kristlus õpetab, et Jumal andestab ja juhib
Budismis pole mingit lootust andestusele ega üleloomulikule abile
Budistliku eksistentsi eesmärk on nirvaana e. hääbumine, mille Buddha ise saavutas alles 547 sünni järel
Kristliku eksistentsi eesmärk on aga tunda Jumalat ja olla igavesti koos Temaga
Induism valmistab massiliselt igasuguseid kujusid
Judaism keelustab igasuguse kuju Jumalast
Islam lubab nelja naist pidada
Kristlus aga ühte

Kuid suurim erinevus seisneb ilmselt selles, et Piibli järgi ei saa me kunagi ennast ise päästa, ükskõik, kui kõvasti me ka ei püüaks. Teised usundid aga väidavad, et inimene pääseb, sünnib uuesti, täiustub või saavutab kordamineku, järgides õpetusi ja elades vastavalt seadustele. Kõige ilmekamalt tuleb see erinevus välja, kui võrrelda ühte budistlikku lugu sarnase tähendamissõnaga kadunud pojast Piiblis. Kummaski loos tuleb poeg koju ja isa võtab ta vastu.

Kui kadunud poja loos Piiblis võetakse ta vastu teenimatu andestuse ja sooja südamega, siis budistlikkus loos peab poeg oma eksimuste pärast karistuseks aastaid orjama. Teeselda, et mingi üldise katte taga on kõik usundid tegelikult üks ja seesama, pole mõtet. Nad lihtsalt ei ole sarnased.

Erinevad religioonid viivad põhimõtteliselt ka erinevate eesmärkideni:
– hääbumine või taevas
– andestus või kättemaks
– isikuline Jumal või ebaisikuline kõiksus
– päästmine armust või tegude järgi.

Need erinevused on ületamatud.

Jumal on inimese loonud selleks, et inimene võiks elada koos Jumalaga. Ilma sellise vertikaalse suhteta on inimese elus alati midagi puudu. Meie elus võib olla paljutki, mida me naudime, kuid ilma Jumalata jääb midagi olulist puudu, nagu keegi on öelnud: jääb üks auk inimese hingesse, mida ei saa millegagi täita.

Paljud inimesed, kelle kohta igaüks ütleb, et neil pole siin maa peal puudust milleski, on tunnistanud palju sügavamatest vajadustest, kui suudavad anda jõukus, tunnustus, head sõbrad ning kena perekond. Paljudel on kulunud peaaegu terve elu, et otsida oma elu mõtet. Mõned nendest, nagu näiteks vene kirjanik Tolstoi, jõudsid äratundmisele, et neil puudus Kristus, mõned aga, nagu Queeni laulja Freddie Mercury, jäidki küsima: “Kas keegi ütleks, milleks me siis elame?”

Elu mõtte üle järelemõtlemine ning tõsiste küsimuste ees seismine puudutab ka tavalisi inimesi. Miks ma olen siia ilma sündinud? Mida ma peaksin siin saavutama? Kuhu lähen siit edasi? Need asjad ei tule meelde mitte suurest igavusest ja tegevusetusest, vaid tabavad ka täiesti tavalist töödrügavat inimest.

Küsimusi elu mõtte kohta esitavad ka need, kellel pole suurt jõukust ega tunnustust, võib-olla isegi mitte sõpru ega perekonda. See küsimus on üldine ja vaevab kõiki inimesi ühel või teisel ajal, ühel või teisel viisil. See peabki nii olema, sest Jumal on inimesed sellisteks loonud, et nad vajavad Teda. Inimene vajab suhet oma Loojaga, ent see suhe on paljudel inimestel puudu, rikutud või moonutatud. Inimesed ei tunne Jumalat, nad isegi ei tea, kuidas Jumalani jõuda.

Proovitakse ühte teed ja teist teed, ent pinguta kuipalju tahes – see libiseb käest, selleni ei ulatu, tühimik jääb täitmata. Sõna “religioon” tuleneb ladina keelest ning tähendab taasühendamist. Inimesed püüavad end Jumalaga taasühendada. Sedasama soovib tegelikult ka Jumal. Ta tahab oma inimesi tagasi. Aga mitte iga tee ei vii Jumala juurde. Sinna viib vaid see tee, mille teises otsas on Jumal. See on tee, mille Jumal on ise teinud. Kristus on tee, mida mööda me saame minna Jumala juurde ja käia koos Jumalaga. See ei pruugi olla ilmtingimata kerge ja muretu, mõnikord võib see olla isegi raske, kuid kunagi pole see igav, tüütu.
Sellel teel on õigus rahu ja rõõm!

Paljud inimesed väidavad, et nad pole kunagi olnud mures nende tõsiste küsimuste üle. Neil pole meeldegi tulnud neid asju küsida. Nad näivad olema üsna rahul oma eluga. Nicky Gumbel kirjutab oma raamatus, et kui ta oli laps, siis oli ta vanematel vana must-valge televiisor. Neil ei õnnestunud sealt kunagi head pilti saada, see oli ähmane ning lõi sageli “viltused triibud ette”. Kuid nad leppisid sellega, kuna nad ei osanud paremat kujutadagi. Aga ühel päeval said nad teada, et aparaat vajab ka välisatenni! Korraga avastasid nad, et võivad saada selge pildi. Seega, elu ilma osaduseta Jumalaga Jeesus Kristuse kaudu on nagu ilma atennita televiisor. Osa inimesi paistavad olevat päris õnnelikud, kuid nad ei tea, et on olemas midagi veel paremat. Olles kogenud osadust Jumalaga, saab elu mõte ja eesmärk arusaadavaks. Me näeme asju, mida me varem ei näinud ning oleks rumalus endisesse ellu tagasi tahta. Me saame aru, milleks me oleme loodud.

31. juulil 1991 tähistati ühte märkimisväärset sündmust. 1941. aasta juuli viimasel päeval üürgas Auschwitzi koonduslaagri sireen selle märgiks, et üks vang oli kuidagi põgenema pääsenud. Selle karistuseks pidid kümme tema kaaslast surema – julma ja pikaldasse näljasurma, maetuna selleks spetsiaalselt ehitatud betoonpunkrisse. Terve päeva oli kogu laager pinges, seistes päikese käes ülesrivistatult, oodates, kuni sakslasest komandant koos oma Gestapo abilisega valis küllaltki meelevaldselt kümmet surmaminejat.

Kui komandant osutas ühele mehele, kelle nimi oli Francis Gajowniczek, karjatas see meeleheitel: “Mu naine ja mu kallid lapsed!” Kohe astus rivist välja ka üks kõhetu sell aukuvajunud silmade ja imekombel terveksjäänud traatraamis ümarprillidega ning võttis mütsi peast. “Mida see poola siga tahab?” küsis komandant. “Ma olen preester. Ma tahan surra selle mehe asemel. Ma olen vana, temal on naine ja lapsed, mul pole midagi,” ütles isa Maximilian Kolbe. “Olgu, läheb,” mühatas komandant ja astus edasi. Sel õhtul viidi preester koos üheksa teise mehega näljutuspunkrisse.

Tavaliselt rebisid sinna mõistetud mehed üksteist mõne päeva jooksul nälja pärast ribadeks ja tugevamad sõid nõrgemaid nagu kannibalid. Mitte aga seekord. Mehed lamasid alasti betoonil, palvetasid ja laulsid vaimulikke laule. Kaks nädalat hiljem oli preester ning kolm meest veel elus, punkrit aga vajati juba uute karistatute jaoks, nad tiriti välja. 14. augustil surmati täiesti teadvusel olev 47-aastane isa Maximilian Kolbe fenoolisüstiga. 10. oktoobril 1982. toodi isa Maximiliani tegu taas päevavalgele. Püha Peetruse väljakul Roomas seisis 150 000 inimese ees Francis Gajowniczek, tema naine, tema lapsed ja lapselapsed.

Ühe inimese surma läbi olid pääsenud paljud. Paavst ütles oma kõnes: “See oli võit põlguse ja vihkamise üle inimeses, võit, nagu selle tõi meile Jeesus Kristus.”
Jeesuse surm oli seda võidukam, kuna Ta ei surnud mitte üksnes ühe inimese eest, vaid kõigi – ka meist igaühe eest.

Kui sina või mina oleks olnud maailmas ainukesed, küll Jeesus oleks ka siis meie eest surnud, et kõrvaldada meie süü. Kui süü on kõrvaldatud, siis on meie päralt uus elu. Kuid Jeesus mitte üksnes ei surnud, vaid Jumal äratas Tema ka surnuist üles. See oli Jumala võit surma üle. Igaüks meie seast võib asuda võitja poolele. Igaüks meist võib julgelt vastu astuda surmale. Surm on tõsiasi, mis igaühe ees seisab. Kummalised on katsed, millega püütakse kuidagi seda vältida.

Alates 60-test aastatest on mitmed miljonärid lasknud enne surma oma keha külmutada, lootuses, et kui tulevikus meditsiin leiab lahenduse haigusele, mis neid hauda pidi viima, sulatatakse nad jälle üles ja nad elavad igavesti. Uuem tehnoloogia pakub raha kokkuhoiu mõttes võimaluse külmutada vaid aju…

Selline võitlus surmaga on absurdne ning tegelikult mittevajalik. Jeesus on tulnud, et anda meile igavene elu. Meie elu siin maa peal on suhteliselt lühike, igavene elu on aga pikk. Igavese elu mõte pole üksnes see, et see on ajaliselt väga pikk (igavene), vaid veelgi olulisem on see, et see on uut sorti elu.

Igavene elu on see, kui me tunneme Jumalat ja Jeesust Kristust (Jh 17:3). Jeesus ei tõotanud kellelegi imekerget elu, kuid Ta tõotas elu, mis on täis elu! (Jh 10:10).

See uus elu võib alata niipea, kui keegi võtab vastu Jeesuse Kristuse.
See uus elu on nii hea, nii täiuslik, nii võimas, nii uus.

Kui sa tuled, siis saad uuendatud, sa ei kujuta ettegi, mis sind ootab ja mina ei tea kõike rääkida, mida Jumal on sinu jaoks plaaninud.

Sõltumata sellest, millised on sinu kokkupuuted kogudusega, inimestega, kes end kristlasteks on nimetanud, kinnitan ma sulle, et elu Kristusega pole tüütav, mingil juhul pole see igav, võlts, teesklev, näida püüdev, vaid see on tõeline elu.