Nicky Gumbeli “Elu küsimused” järgi
Kes on siis Jeesus?
See küsimus ei ole vaibunud ega vananenud. Seda pole suudetud sumbutada.
Jeesus on aegade kestel korduvalt olematuks tunnistatud, aga ikka ja jälle kerkib see nimi inimeste seas esile. Paljud võib-olla kujutlevad Teda pühadusesäraga ümbritsetud kujuna kusagilt katedraali mosaiikaknalt või altari maalilt. Või kangastub ta neile viirastusena, kes on küll kristlikule usule oluline persoon, ent argielus tähtsusetu.
Kuid peame tõdema, et vähesed eitavad Jeesust kui ajaloolist isikut, kes sündis kuningas Heroodese ajal Juudamaal Palestiinas. Jeesus, kelle nimi domineerib UT lehekülgedel ja on kasutust leidnud inimeste igapäevases kõnepruugis, on jätnud nii sügavad jäljed inimsüdameisse ja ajalukku, et oleks absurdne Teda ainult usuhullude fantaasia sünnitiseks pidada.
Jeesust mitte ainult ei tunnustata, vaid sageli isegi austatakse kui inimkonna suurimat vaimulikku isiksust ja moraalset eeskuju. Aga Teda peetakse ikkagi ainult inimeseks ja mitte Jumala Pojaks. Ometi on Piibel ja kristlik kogudus julgelt ja kõhklematult Naatsareti Jeesust kui Jumala Poega austanud, teeninud ja kuulutanud. Jeesus ei ole inimese arenemise tipp nii-öelda alt üles Jumala sarnasuse suunas. Vaid vastupidi – Tema on ülevalt alla tulnud ja on Jumala inkarnatsioon.
See tähendab, et “Temas elab kõik Jumala olemise täius ihulikult…Tema on nähtamatu Jumala kuju.” (Paulus)
Sellepärast Jeesus võiski öelda: (Jh 14:9) “Mina ja Isa oleme üks…kes mind on näinud, on Isa näinud…minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal.”
See meelevald ilmnes Tema sõnas ja teos.
Kui ta ütles veretõbisele: “Ole terve oma vaevast”, siis see sündis.
Ja kui ta sõnas halvatule: “Su patud on andeks antud”, siis oli see nii.
Ingel ütles Joosepile: “Sa pead Temale nimeks panema Jeesus, sest Tema päästab oma rahva nende pattudest!”
Ning Jeesus ise kinnitas, et “Nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu!” (Jh 3:16)
See kõik ei ole ainult teoloogiline õpetus, vaid loendamatud inimesed on seda isiklikult läbi elanud. Jeesus Kristus on vaidlematult üks neid väheseid, kelle kohta võib veel 2000 aastat hiljem liialdamata öelda: Ta on mõjutanud otsustavalt kogu maailmaajaloo käiku. Nimi Jeesus ise on juba väljakutseks olnud kõikides sajandites sellest ajast alates, kui Ta käis läbi oma kodumaa inimesi õpetades ja jalule aidates.
Suurmehed on tavaliselt kuulsad juba oma eluajal. Hea näide antiikajast on Aleksander Suur. Kuid Jeesus erineb sellest mallist. Teda tunti parimal juhul omal maal ja sealgi puudulikult. Roomas osati alles 10 aastat pärast tema surma kirjutada tema nime õigesti. “Kes ta on?” nõnda küsiti siis, ja nõnda küsitakse ka täna. Arvamused Tema kohta on ka nüüd diametraalselt lahkuminevad. Mitte üksi Tema eluajal siin maa peal ei jõutud õigele arusaamale sellest, kelleks teda pidada.
Mõned arvasid Ta olevat Ristija Johannese, teised pidasid Teda Eeliaks, kolmandad Jeremiaks ehk üheks ennustatud prohvetitest, kes pidi esile tõusma enne Messia tulekut. Aga oli ka neid, kes nägid Temas maagi, kes Beliali väega oma “musta kunsti” teostas ja värisesid sellele mõeldes. Muidugi leidus ka neidki tõsiseid mehi Iisraelis, kes pidasid Teda Jumalast saadetud õpetajaks, nagu Nikodemus. Aga Suurkohus oli peaaegu üksmeelselt veendunud selles, et Jeesus on liiga kaugele läinud oma jumalikku päritolu rõhutades, ja mõistis ta Jumala teotajana surma.
Aga täna me kuuleme, et meie ajastu targutajad peavad teda idealistiks, kes tahtis kehtivat korda mõõgata muuta, või siis usundi loojaks, kes unistas maailma teiseks saamisest. Ühes asjas ollakse ehk ühel nõul: Jeesus elas inimesena inimeste seas. Evangeeliumid, mis on temast kõige tähtsamaks infoallikaks, on eelkõige usuline kuulutus. Kuid teadlased ja teaduslik uurimustöö on siiski suutnud nende taga järjest paremini tabada Jeesust ajaloolise isikuna. Tänaseks päevaks on olemas palju ajaloolist tõendusmaterjali selle kohta, et Jeesus on tegelikult eksisteerinud isik. Jeesus tegutses Rooma impeeriumi ääremaal ja seega ei ole tema kohta ametlikesse riigi dokumentidesse jäänud ülestähendusi. Kuid Rooma ajaloolane Tacitus kõneleb Rooma põlemisele järg-nenud kristlaste tagakiusamistest. Tema järgi tuleneb selle “hirmsa ebausu” nimi Kristuselt, kelle Pontius Pilaatus oli mõistnud surma.
Teine ajaloolane Suetonius kirjutab keiser Claudiuse eluloos: “Ta kihutas Roomast välja juudid, kes Chrestuse ässitusel põhjustasid lakkamatult rahutusi.”
Juut Josephus nimetab oma rahva ajaloos, et juudid viskasid kividega surnuks Jaakobuse “Kristuseks hüütud Jeesuse venna”.
Veidi enam on aga rääkida juudi rabidel, kes 2. ja 3. sajandil ründasid ägedalt Jeesust, teda laimates. Sellega seoses ei eita nad tema ajaloolisust, vaid mustates kinnitavad seda.
Need teated väljaspool UT-i näitavad, et isegi kõige ägedamatel kristlaste tagakiusajatel ei tulnud pähe asetada Jeesuse ajaloolisus kahtluse alla. Kuid peaaegu kõik teadmised Jeesuse kohta oleme saanud nendelt, kes temasse uskusid – st. UT kirjutajailt. Mõnikord öeldakse, et UT on kirjutatud väga ammu ja kuidas me teame, et see, mis kunagi kirjutati, pole vahepeal muutunud? Teadusliku tekstikriitika põhjal teame vägagi täpselt, mida UT kirjutajad kirja panid.
Loomulikult, mida rohkem on meil tekste, seda väiksemad on kahtlused originaali suhtes.
Professor F.F.Bruce näitab oma raamatus “Kas UT dokumendid on usaldusväärsed?” kui rikas on UT kirjalike tõendite poolest, võrreldes muude ajalooliste ürikutega. Nicky Gumbel oma raamatus “Elu küsimused” toob ära tabeli, kus on need allikad võrdluseks kokku võetud, näidates UT tõendusmaterjalide ulatust.
Niisiis teame UT kui ka muude viidete alusel, et Jeesus on tegelikult eksisteerinud ajalooline isik.
Sadu aastaid enne Jeesuse sündi kuulutasid Iisraeli suured prohvetid Tema tulekut ette. Vana Testament, mis kirjutati erinevate inimeste poolt läbi sajandite, sisaldab enam kui 300 prohveteeringut, mis kirjeldavad detailselt tema tulekut. Need kõik täitusid, kaasa arvatud ta imepärane sünd, patuta elu, suur hulk imetegusid, surm ja ülestõusmine. Jeesuse jüngrid hakkasid alles ülestõusmiskogemuse järel mõistma, kes Jeesus oli. Mitmeski asjas pidid nad oma senist seisukohta muutma. Luukas viitab sellele oma evangeeliumi lõpus, kui ta kõneleb jüngrite kogemusest Emmasuse teel. Jeesuse lapsepõlvest ja noorusest teatakse üsna vähe. Ta kasvas üles Galileas Naatsaretis Taaveti soost ehitusmeistri pojana ning sai tavlise juudi kasvatuse. Peale oma arami emakeele oskas ta heebrea ja arvatavasti ka kreeka keelt. Oma avalikku tegevust alustas Jeesus umbes 30-aasta vanusena ligikaudu samal ajal kui Ristija Johannes.
Täpseim pidepunkt on keiser Tiberiuse 15.valitsusaasta (27-28 pKr).
Jeesus kogus enda ümber rühma õpilasi, kuulutas rõõmusõnumit Jumalariigist, õpetas ning tegi haigeid terveks. Kuulajaid oli aeg-ajalt tuhandeid.
Kodupaiga elanike meelest astus Jeesus siiski liiga julgesti üles ning võttis endale liiga suuri õigusi. “Puuseppa ja Maarja poeg”, kelle vendi ja õdesid tunti, esines kui kuningas. Seda peeti ennekuulmatuks ja kohatuks. Jeesus pidi oma kodukohast lahkuma. Jeesus hakkas rändjutlustajaks.
“Aeg on täis saanud ja Jumala riik on lähedal; parandage meelt ja uskuge evangeeliumisse!” (Mk 1:15) See oli Jeesuse kuulutuse tuum.
See äratas võimsa vastukaja, sest ajahetk oli plahvatamas lunastusaja lootuses. Prohvetite poolt tõotatud Jumala riik oli murdmas sisse maailma.
Ometi ei asunud Jeesus jätkama prohvetite rida. Ta ei osutanud millelegi hiljem tulevale, vaid iseendale. Tema ise tõi Jumala riigi maailma. Nii piiritu kutsumusteadvus ja meelevald ületas paljude kuulajate taluvusvõime.
Oma seisukoht tuli võtta Jeesuse enda, mitte ainult tema kuulutuse suhtes. Jeesusega tuli liituda või ta tagasi lükata. “Õnnis on, kes iganes minust ei pahandu!” (Mt 11:6)
Teatud raskus seisneb kartuses, et rääkides Jeesusest kui inimesest, alahindame Tema jumalikkust. Kui maailm ignoreerib Jeesuse jumalikkust, siis kristlased on mõnikord kaldunud alahindama Tema inimlikkust. Nii tekkis juba esimesel sajandil õpetus, et Jeesus, olles Jumala Poeg, ainult näis inimesena:
ta näis valu kannatavat,
nutvat ja kiusajaga maadlevat
ja ristil surevat.
tegelikult Ta inimlikku nõtrust ja kannatust ei kogenud.
Võib-olla on mõnigi meistki vahetevahel märkamatult nihkunud sellise mõtlemise poole. Toronto koguduse pastor Edgar Toompuu kirjutas kord ühele vaimulikule ajakirjale väikese jõuluartikli, milles ta mainis, et Petlemma laut, kus Jeesus sündis, oli tavaline haisev loomalaut, mitte aga puhtusest läikiv ja särav nagu jõulukaartidel kujutatu, kus isegi veistel on vagad näod ees. See lause jäi trükkimata, kuna toimetaja arvas, et nii ei sobi Jeesuselapse sünnist kirjutada.
Me kuidagi nagu pelgame mõelda Jeesusest kui täiesti inimesest, kes “võttis orja näo, saades inimese sarnaseks, kasvas tarkuses, pikkuses ja armus, õppis sõnakuulelikkust kannatuse läbi, oli kõiges kiusatud otsekui meie, koges end Jumalast maha jäetuna, suri nagu kurjategija Jeruusalemma prügimäel kahe röövli vahel!”
UT õpetab Jeesuse jumalikkust, aga võtab tõsiselt ka tema inimlikkust. Me võime öelda, et kristlikku evangeeliumi tsentrumis on Piibli suurim ime: Jumala Poeg on Inimese Poeg ja Inimese Poeg on Jumala Poeg.
Kui see nii ei oleks, siis oleks Jumala ilmutus ebatäiuslik ja meil puuduks otsene, isiklik osadus Jumalaga.
Jeesus ei oleks siis “Jumal meiega”
ja me ei kuuleks tema suust Jumala sõna inimkeeles
ega kogeks tema puudutuses Jumala väge
ega leiaks tema surmas ja ülestõusmises pattude andestust ning igavest elu.
Jeesus tõi jumalasuhetesse turvalisuse ja vahendituse. Jumal ei ole kauge, hirmuäratav majesteet, vaid ta on lähedal, väikese, nõrga ja küündimatu inimese jaoks vabalt kõnetatav. Meie-Isa-palve mõlemad vormid õhkuvad sellist usalduslikkust. Ühtlasi on need Jeesuse õpetuse kokkuvõtted. Jeesus kinnitas, et ta on Jumala ainusündinud Poeg, lihakssaanud Jumal.
Nicky Gumbel toob sellele väitele kolm loogilist võimalust:
* esiteks – Jeesus valetas ning teadis, et ta valetas. Sel juhul oleks ta petis, isegi üsna suur petis.
* teiseks – Jeesus valetas, ent ei teadnud, et valetas – seega oleks ta siiralt eksija. Sel juhul oleks ta lihtsalt õnnetu ja meeltesegaduses mees.
* kolmandaks – Jeesus rääkis tõtt.
Et otsustada, milline neist kolmest võimalusest vastab tõele, peame hindama tõendeid, mis meil on tema elu kohta.
Jeesus näitab meile, milline on inimene, kellest on täielikult eemaldatud kõik patulangemise mõjud.
Tema vahekord Jumalaga on vahetu, aval ja usaldav – õigupoolest pidev, sundimatu palvetamine.
Jeesus elas lihtsat, kuid sugugi mitte kõigest loobuvat elu.
Ta tundis rõõmu heast ja kaunist, kuid ta polnud iial kergemeelne.
Tema suhtumine teistesse inimestesse oli vaba eelarvamustest.
Ta ületas kõik traditsioonilised rolli- ja ühiskondlikud piirid.
Ta lähenes põlatuile, kiusatuile, rõhutuile, haigetele ja avalikult patusteks kuulutatuile sallivalt, armastades ja andestades.
Sama sundimatult käitus ta ka oma aja vägevate, kõigi poolt kardetud roomlastest okupantide ning nendega liitunud tölnerite e. maksukogujatega.
Ta osutas armastust samaarialastele, segaverelistele teiseusulistele.
Ta pidas naisi meestega võrdseiks ja kohtles neid, vastupidiselt oma kaasaegsetele, ka usuliselt ja vaimselt täisväärtuslikena.
Teisest küljest seadis ta lapsed usu eeskujuks.
Jeesus polnud otseselt revolutsionäär, aga ta kiitis heaks positiivsed traditsioonid, kuid heitis kõrvale kõik, mis eitas inimsust ja Jumala algset loomiskavatsust.
Ta ei kummardanud riigivõimu, kuid ta ka ei halvustanud seda.
Ta samastus oma ühiskonnaga, kuid samas oli sellest sisemiselt vaba.
Jeesuse kõned on laialt tunnustatud kui väljapaistvaim õpetus, mis eales kellegi suust on tulnud.
Neid loetakse, tsiteeritakse, armastatakse, usutakse ja tõlgitakse kõige rohkem, sest need on suurimad sõnad, mis eales on öeldud…
Nende suurus põhineb kristallselges vaimulikkuses, kui arusaadavalt, autoriteetselt ning usaldusväärselt käsitletakse inimsüdames peituvaid probleeme.
Ühegi teise inimese sõnadel pole sellist kaalu kui Jeesuse sõnadel, sest ükski teine inimene ei saa vastata neile põhilistele inimlikele küsimustele nii, nagu Jeesus vastas.
Need on sellised sõnad ja vastused, mida me Jumalalt ootaksime.
2000 aasta jooksul pole keegi suutnud täiustada Jeesuse moraaliõpetust.
Kas selline õpetus ja elustiil võis tulla petturilt või hullult?
Kuidas ma oskan elada õigesti koos teiste inimestega? Sellele küsimusele ei andnud Jeesus üksikasjalikku vastust. Ta ei pakkunud detailset õigete ja valede tegude loetelu, vaid võttis oma õige elamise juhise kokku armastuse kaksikkäsku:
“Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma meelest. See on suur ja esimene käsk.
Aga teine on selle sarnane: Armasta oma ligemest nagu iseennast. Neis kahes käsus on kogu käsuõpetus ja prohvetid koos!” (Mt 22:37-39)
Üksikasjalikud käsud ja keelud vabastavad inimese isiklikust vastutusest. Jeesus seevastu rõhutas igaühe enda vastutust. Käskudesse ja keeldudesse jääb pealegi alati auke. Elu on nii keeruline ja maailm nii muutuv, et iga olukorra jaoks ei saa koostada reegleid ette. Armastuse käsk seevastu saab olla juhataja alati ja igas olukorras. Armastuskäsu rakendusjuhiseks valis Jeesus nn. kuldse reegli, mida tuntakse ka väljaspool ristiusku:
“Kõik, mis te tahate, et inimesed teile teevad, tehke ka neile; sest see on käsuõpetus ja prohvetid” (Mt 7:12)
Armastus näis motiveerivat kõike, mida Jeesus tegi. Jeesuse armastuse ülim väljendus oli tema ristisurm. Seda me vaatleme järgmisel korral lähemalt, olgu ette öeldud, et see oligi peamine eesmärk, miks Jeesus siia maailma tuli. Kui Jeesust oli piinatud mitmel viisil ja naeltega risti külge löödud, ütles ta: “Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!” (Lk 22:34)
Mis te arvate, kas sellised sõnad ja teod sobivad pahatahtlikule valetajale või segiläinud mehele?
Kõike eelpool mainitut arvesse võttes, ka kõike neid fakte, mida me täna ajapuudusel ei jõudnud käsitleda, siis kaotavad mõtte väited, nagu olnuks ta hull, pettur või kurjuse mõju all. Jeesuse õpetus, teod, iseloom, VT ettekuulutuste täitumised ja tema võit surma üle – kõik see kaalub üles ja muudab esitatud vastuväited absurdseiks, ebaloogilisteks ja mitteusutavateks. Kuid teisest küljest annab see argumentatsioon võimalikest tugevaima toetuse sellele väitele, mida ütles Jeesus enese kohta –
Ta on inimene, kes on JUMAL.