Nicky Gumbeli “Elu küsimused” järgi
Ilmselt on sellele küsimusele antud kõige rohkem erinevaid vastuseid.
Teatud tasemeni sõltub vastus küsimuse asetusest.
Käsitletavat teemat võib mõista kahte moodi:
- Jeesuse surma võib käsitleda lihtsa ajaloolise faktina.
- Aga selle sündmuse mõte avaneb täielikult vaid sel juhul, kui vaatleme Jeesuse surma Jumala plaani osana.
Suuri isiksusi, kes on mõjutanud rahvaid või muutnud maailma, mäletatakse nende elu järgi. Jeesust, kes enam kui keegi teine isik on muutnud maailma ja ajaloo palet, meenutatakse aga eelkõige mitte tema elu, vaid surma järgi.
Mida erilist oli siis Jeesuse surmas?
Mille poolest erines see Sokratese, mõne märtri või sõjasangari surmast?
Miks ta suri vägivaldsesse surma?
Mida ta sellega saavutas?
Mida see tähendab, kui UT-s räägitakse, et ta suri “meie pattude eest”?
Need on mõned küsimused, millele püüame täna vastused leida.
Et mõista, miks Jeesus suri, peame just siin süvenema ning vaatama suurimat probleemi, mis seisab iga inimese ees.
Mis on siis inimese suurim probleem?
Astugem kujutluses hetkeks tagasi Eedeni aeda. Ma usun, et te kõik teate, mis seal juhtus.
Seal Jumal ütles: “Päeval, mil sa sellest sööd, pead sa surma surema.” Inimene sõi ja ta suri.
Oletagem, et Jumal oleks öelnud:
“Aadam, sa oled teinud vea, mis sinu seisukohalt on eksitus. Sulle on andestatud. Palun ära tee seda enam.” Siis oleks Jumal olnud valelik. Ta poleks enam püha ega õiglane. Tingituna oma olemusest oli ta sunnitud sõna pidama. Kaalul oli Jumala õiglus. Inimene pidi surema nii vaimselt kui ka füüsiliselt.
Tema ülekohus oli ta Jumalast lahutanud ja nii tuli inimesel kannatada. Ta pidi kandma karistust oma pattude eest. Kuna Aadam patustas, oleme ka meie kõik patustanud.
Rm 5:12 “Sellepärast, otsekui ühe inimese kaudu patt tuli maailma ja patu läbi surm, nõnda on ka surm tunginud kõigisse inimestesse, sest nad kõik on pattu teinud.”
Inimene on sündinud patusena, mitte, et ta oleks patustanud. See on väga oluline määratlus. Rooma kiri ei õpeta, et me oleme patused, kuna oleme patustanud;
vaid ta õpetab, et me patustame, kuna oleme patused. Oleme patused olemuselt, mitte tegudelt.
Rm 5:19 väljendab seda nii:
“Sest otsekui tolle ühe inimese sõnakuulmatuse läbi paljud on saanud patuseks…”
Mõnikord me mõtleme, et kui me poleks seda või teist teinud, siis oleks kõik hea. Aga probleem ei ole meie käitumises, vaid seisab palju sügavamal.
See on meie olemus. Tihti inimesed ütlevad, et nojah, Aadam patustas aga see on tema probleem, mis mina siia puutun?
Oletagem, et eestlane võib olla Ameerikas sündinud ja mitte sõnakestki osata eesti keelt, mitte midagi teada Eestist ega eestlastest, aga ometi on ta eestlane, kuna ta on sellisena sündinud. Otsustav on siin sünnipäritolu. Olen seetõttu patune, et olen Aadamast sündinud. See ei ole minu käitumise probleem, vaid minu päritolu pärand, minu põlvnemine. Olen ilmale tulnud rikutud sugupuust. Patul on rikkuv iseloom.
JEESUS ütles: Mrk.7: 20-23
“Mis inimesest välja läheb, see rüvetab inimest. Sest seestpoolt, inimeste südamest, lähtuvad kurjad mõtted, hoorus, vargused, tapmised, abielurikkumised, ahnus, kurjused, kavalus, kiimalus, kade silm, Jumala pilkamine, kõrkus, rumalus. Kõik need pahad asjad lähtuvad seestpoolt ja rüvetavad inimest.”
Sa võid öelda, et ma ei tee enamikku neist asjadest. Et ega ma polegi päris paha. Nii see ei ole, piisab ühest neist, et elu ära määrida. Üks rikkumine ja see ei ole enam puhas. Jeesus on öelnud: “Tõesti, tõesti ma ütlen teile, et igaüks, kes teeb pattu, on patu ori!(Jh 8:34)
Kuidas võiks Jumal olla õiglane ja siiski patuse õigeks mõista?
Siinkohal tuleb meeles pidada, et sõna “õigeks mõistmine” tähendab hingelt tema süü kõrvaldamist. Seega on õigeksmõistmine midagi hoopis tõsisemat kui lihtne andeksandmine. Patt tuleb kõrvaldada nii, nagu poleks seda kunagi olnud. Inimene tuleb ennistada ilma ühegi laiguta, rikketa või plekita. Kuna aga iga inimene oli patune, siis oli kogu inimkond võimetu siin mingit abi osutama. Ainsaks lahenduseks jäi leida mõni süütu olend, kes asendajana Jumala ees oleks vabatahtlikult valmis surema nii füüsiliselt kui vaimselt. Kust leida niisugune indiviid?
Kindlasti polnud teda olemas maa peal, sest Piibel ütleb:
Rm 3:23 “Kõik on pattu teinud.”
Jäi vaid üksainus võimalus. Jumala enda Poeg oli universumis ainuke isiksus, kes oli võimeline oma ihus kandma maailma pattu.
Jeesuse surm – lunaraha Jeesus ütles, et tema elu saab “lunarahaks paljude eest” (Mk 10:45).
Sõna “lunaraha” tähendus on meilegi hästi teada. Ent UT-s on lunaraha (kr. lytron) orja hind. Sageli maksid seda kõrvalised inimesed. Tolleaegses Roomas pidid ori ja lunarahamaksja templisse minema. Usulise talitluse ajal anti lunaraha orja omanikule üle. See tseremoonia pidi tähendama, et ori kuulus nüüd vastavale jumalale, mitte enam inimesele.
UT-s toonitatakse tihti kristlaste kuulumist Jumalale.
Paulus manitseb 1Ko 6: 19-20 “Te olete kalli hinnaga ostetud. Austage siis Jumalat oma ihus.”
* Lunaraha on Jeesuse vabatahtlik, ilma süüta suremine.
* Jeesus maksis lunaraha kõigi eest
* Ja see kehtib ka viimses kohtus.
* Elu, mis ristil surma anti, oli Jumalast.
Seepärast on Jeesuse lunal ka nii suur võim. Siin ilmneb Jumala piiritu armastus.
Hea näide:
Kaks inimest käisid koos koolis ja ülikoolis ja nad olid head ning lähedased sõbrad. Elu läks edasi ja nende teed viisid lahku ning nad kaotasid sideme. Ühest noormehest sai kohtunik, kui samal ajal teine langes ikka rohkem ja rohkem põhja kuni lõpetas kurjategijana. Ühel päeval toodi kurjategija kohtulaua ette. Ta oli sooritanud kuriteo, milles ta end süüdi tunnistas. Kohtunik tundis ära oma kunagise sõbra ning oli kimbatuses. Ta oli kohtunik ja pidi seega olema õiglane, ta ei saanud jätta meest karistuseta. Teisest küljest, ta ei soovinud seda meest karistada, sest ta armastas teda. Siis ta teatas, et määrab süüdlasele rahatrahvi karistuseks süüteo eest. See on õiglus.
Siis tuli ta kohtujärjelt alla ja kirjutas tšeki trahvisumma katteks. Ta andis selle oma sõbrale, öeldes, et maksab tema eest karistuse kandmiseks.
See on armastus.
Seega: oma õigluses mõistab Jumal meie üle kohut, sest me oleme süüdi; ent siis, meid armastades, tuli ta alla Jeesuse Kristuse isikus ja kandis meie eest karistuse.
Jeesuse surm – ohver
Juutidel oli “ohverdamine” üsna igapäevane nähtus, oli ju loomade ohverdamine usuelu üks osa. 2 Mo 16 ptk me loeme, et kui Iisrael Egiptusest, orjapõlvest vabanes, oli ohverdamisel väga tähtis roll. Kõik Egiptuse esmasündinud kaotasid elu, kuid Jumal andis iisraellastele võimaluse ellu jääda ühe talle läbi, kelle veri tuli valada ja määrida välisukse piitadele. Kui Jumal verd nägi, läks ta majast mööda ja kaitses seda omaenese karistuse eest. UT-s kordub see pilt dramaatiliselt.
Johannes näitab oma evangeeliumis, et ühe arvestuse kohaselt valas Jeesus ristil oma vere täpselt samal ajal, kui paasalambaid tapeti (Jh 13:1 ; 18:28)
Jeesus ise seostab oma surma iga-aastase paasatalle ohverdamisega (Mt 26: 17-46; Mk 14: 17-26; Lk 22: 14-23;
Jh 13: 21-26)
Sealjuures meenutab ta jüngritele, et ohvrisurm on neile samaväärse tähtsusega, nagu juudi rahvale paasapüha.
Mis tähtsus oli ohverdamisel?See küsimus on väga oluline. Enamik meist pole ohvrilooma tapmist kunagi näinud. See ei mängi meie elus mingit rolli ja meile näib see toiming arhailise maailma barbaarse rituaalina. Tuleb aga tõdeda, et tolle aja usklikud tegid seda teadmisega, et inimene on patu läbi Jumalast lahutatud. Seepärast pidi ta end Jumalaga lepitama. Patune läks ohvriloomaga altari ette. Pannud käe looma pea peale, andis ta mõista, et on Jumala ees süüdi ja ohvriloom sureb tema asemel.
Ohvritalituse võib jagada nelja etappi.
- Loom tapeti. Sellega meenutati inimesele tema pattude tagajärge – surma. Vaid Jumala armust ei pea surema inimene, vaid tema asemik – ohvriloom.
- Preester (hbr.k. kohen = ligitooja) tõi ohvrivere altarile. Nii toimus “lepitamine”. Patt kaeti ohvrilooma verega ning Jumal ja inimene ühinesid taas.
- Seejärel pandi tapetud loom templi altarile, tähistamaks, et inimene sai andeks ja pöördus täielikult Jumala poole.
- Lõpuks söödi osa liha ühisel söömajal ära. See pidi tähendama, et nüüd on patune ka kaasinimestega ära leppinud. Osadus Jumala ja inimestega oli taastataud.
Seega: VT-s oli ohvritalitlus Jumala ja inimese lepitamise vahendiks. Sama mõeldakse ka UT-s, kui seal Jeesuse surma “ohvrina” kirjeldatakse.
Jeesuse surm oli reaalsus, VT-s vaid kujutlus tulevasest tõelisest ohvrist. Kristlased võivad kindlad olla, et nad on Jeesuse kaudu Jumalaga lepitatud.
Nüüd peavad kristlased “uute inimestena” end täielikult Jumala käsutusse andma.
Nii mõtles Paulus, kui ütles…(Rm 12:1)”…andke oma ihud elavaks, pühaks ja meelepäraseks ohvriks”.
Jeesus suri meie eest.
Kui Jeesus suri “ohvritallena” ja meie eest “lunaraha” maksis, siis järelikult andis ta oma elu meie asemel. Tegelikult tegi ta midagi niisugust, midame ise teha ei saa.
Esimene Peetruse kiri ütleb 2:24 “Jeesus meie patud ise kandis üles ristipuule oma ihus, et meie pattudele ära sureksime ja elaksime õigusele…”
Kõik Jeesuse surma kirjeldavad pildid on mingil määral piiratud, sest nad kõik on vaid piltlikud võrdlused. Kõigele vaatamata jääb risti saladus meile mõistatuseks ja ometi avaneb meile Jumala ja inimeste suhetest mõndagi olulist. Tõsiasi on ka see, et paljudele inimestele on kurjuse probleem üks ahistavamaid elu küsimusi.
Tihti küsitakse, et kui Jumal tõesti meid armastab ja meile andestab, miks on siis maailmas nii palju kurjust? Sellele küsimusele pole lihtne vastata ja ma kahtlen, kas sellele üldse saab vastust anda. Kurjus on kogu maailmale koormaks.
Paulus kõneleb Rm 8: 18-25 ,et kogu loodu igatseb ja ägab meiega koos ja ootab oma lunastamist kannatustest.
Aga Jeesuse ristisurm annab meile veendumuse, et Jumal jagab meie kannatusi.
Sest ta ise pidi ristil kõige rängemat patu tagajärge taluma. Rist näitab meile Jumala andestuse hinda. Kui raske on meil vahel oma pere liikmetelegi andeks anda, ammugi siis teistele inimestele. Tundub, et paljud pole sellest teadlikud.
Andeksandmise tegelik hind saab ristil nähtavaks:
Rm 8:32 “Jumal ei säästnud ka oma Poega, vaid loovutas Tema meie kõikide eest.”
Kristuse maailma tuleku otseseks eesmärgiks oli pakkuda oma elu ohvriks inimeste pattude eest.
Jeesus on öelnud, et tal on meelevald ise oma elu jätta.
“Hea karjane jätab oma elu lammaste eest” (Jh 10:11)
Oma surmale viitas ta sõnadega:
(Jh 3:14-15) “Ja nõnda nagu Mooses kõrbes mao ülendas, nõnda ülendatakse Inimese Poeg, et igaühel, kes usub Temasse, oleks igavene elu.”
Kristuse ristis näen ma kolme tõsiasja:
1.See kirjeldab inimese patu sügavust. Teda ei viinud ristile mitte üksi ta kaaskondsed ega Rooma sõdurid, vaid ka sinu ja minu patud olid need, mis nõudsid temalt vabatahtlikku surma.
- Näen ma ristis Jumala armastuse mõõtmatust.
3.Rist on ainus tee päästmisele. Jeesus ütles Jh 14:6 “Mina olen tee ja tõde ja elu, ükski ei saa Isa juurde muidu kui minu kaudu!”
Pole mingit võimalust pääseda patust ja põrgust, kui ma end lahutamatult ei seo ristilöödud Kristusega. Jeesus poleks iialgi surnud, kui ma oleks võinud pääseda reformatsiooni või hea moraalse ning eetilise elu kaudu. Sellest ei taheta rääkida, sest see puududtab inimese uhkust. Meie mina saab siin löögi.
Meie surm Kristusega kui tõsiasi.
Tuleme nüüd Rooma kirja 6: 1-11 juurde. Siin selgitatakse, et Jeesuse surm on asenduslik ja kõikehaarav. Tema surmas surime ka meie. Ükski kes seda ei tea, ei jõua vaimulikult edasi.
Heebrea kirja autor ütleb: “Sest on võimatu, et härgade ja sikkude veri võib patud ära võtta.”(Hb 10:4) See oli vaid kujund või “vari”. Reaalsuseks sai see alles Jeesuse ohvriga.
Üksnes Kristuse veri, valatud meie eest, võtab ära meie patu, sest üksnes tema oli täiuslik ohver, kuna ainult tema elas täiuslikku elu.
(1 Jh 1:7) “Jeesuse Kristuse, Tema Poja veri puhastab meid kõigest patust.”
Meil pole vaja seoses sellega enam midagi paluda, vaid kiita ja tänada kõige tehtu eest ja käigem selle tõe valguses.
Ps 106:12 “Siis nad uskusid Tema sõna ja laulsid Temale kiitust”.
Rm 5:8 “Aga Jumal osutab oma armastust meie vastu sellega, et Kristus on surnud meie eest…”
Nüüd seesama Pühakiri, mis meile teatab, et Tema meie eest suri, ütleb ka
(Rm 6:6)”…et meie vana inimene on ühes Temaga risti löödud”
(Rm 6:8)”…ja oleme Kristusega ühes surnud.”
See pole lihtsalt nii, et Jeesus suri kõigi eest.
Ta suri sinu ja minu pärast… ja see on väga isiklik.
Kui oleksid olnud ainuke inimene maailmas, oleks Jeesus surnud sinu eest. Kui hakkame nägema risti isiklikus plaanis, muutub ka meie elu. Meie surm ristil ei teostu meie tahtest või püüdest, vaid et isiklikult tunnistame omaks selle, mis Jeesus ristil on teinud. Võib-olla paljud on püüdnud enne oma päästmist end ise lunastada.
Nad lugesid piiblit, palvetasid, käisid kirikus ja sooritasid heategusid. Aga ühel päeval avati nende silmad ja nad nägid, et kogu lunastustöö on Kolgatal juba tehtud.
Neil tasus seda vaid omaks võtta ja selle eest Jumalat tänada ning seepeale voolas rahu ning rõõm nende südametesse. Jumala meetod on kord juba põhjalikult erinev inimeste omast. Inimene tihtipeale palub Jumalalt jõudu enese valitsemiseks, et suudaks patu üle võitu saada. Aga seega ollakse täiesti valel teel. See ei ole usuelu. Jumala tee meie vabastamiseks ei toimu seeläbi, et meid üha tugevamaks teha, vaid seeläbi, et meid muuta nõrgemaks. Aga see on Jumala tee. Jumal ei vabasta meid patust, toetades meie vana inimest tema tegudes, vaid hoopis vana inimese kõrvaldamisega risti kaudu.
SEEGA:
Veri on andestus selle eest, mida oleme teinud.
Rist vabastamiseks sellest, kes me oleme.