Nicky Gumbeli “Elu küsimused” järgi

On räägitud sellest, et iga kristlase sees elab Püha Vaim.
Kuid näib, et mitte alati ei saa me öelda, et Püha Vaim kristlast täidab.
Ideaaljuhul võiks olla nii, et iga kristlane, kes saab päästetud, saab kohe Püha Vaimu täis.
Uue Testamendis on selliseid juhtumeid, kuid on ka teistsuguseid.
Kui ma räägin «täis Püha Vaimu», siis ma mõtlen seda, et Püha Vaim (oleme rääkinud, et ta on Jumala kolmainsuse isik) omab üha suuremat meelevalda meie sees.

See ei tähenda, et ta teeb meid robotiks, vaid Püha Vaim toimib võimsalt kooskõlas inimese vaimuga.

Vaatame üle mõned Piibli kirjakohad, et näha kuidas Jumala Püha Vaim täitis inimesi ja mis nendega juhtus.

Uurime ka, kuidas sellega on seotud võõrastes keeltes rääkimine ja siis vaatame, kas ja kuidas me tänagi võime täituda Püha Vaimuga.

Ap2:2-4 “Ja äkitselt tuli taevast kohin, otsekui tugev tuul oleks puhunud jag täitis kogu koja, kus nad istusid. Jag nad nägid otsekui hargnevaid tulekeeli, mis laskusid iga üksiku peale nende seas. Ja nad kõik täideti Püha Vaimuga ning hakkasid rääkima teisi keeli, nõnda nagu Vaim neile andis rääkida.”

Ap 8: 14-17 “Aga kui Jeerusalemmas olevad apostlid said kuulda, et Samaaria on Jumala Sõna vastu võtnud, läkitasid nad nende juurde Peetruse ja Johannese. Need tulid kohale ja palvetasid samaarlaste eest, et nad võtaksid vastu Püha Vaimu. Sest vaim ei olnud langenud veel kellegi peale nende seast, nad olid üksnes ristitud Issanda Jeesuse nimesse. Siis panid apostlid oma käed nende peale ja nad võtsid vastu Püha Vaimu.”

Ap 9: 17-18 “Siis Hananias läks ja astus sisse sinna kotta ja pannud oma käed Sauluse peale, ütles: “Saul, vend, Issand on mu läkitanud – Jeesus, kes end sulle näitas teel, mida mööda sa tulid, et sa jälle näeksid ja saaksid täis Püha Vaimu.” Ja kohe langes Sauluse silmadelt otsekui soomuseid ja ta nägi jälle. Ta tõusis püsti ja laskis enese ristida.”

Ap 19: 1-6 “Aga kui Apollos oli Korintoses, sündis, et Paulus käis läbi ülamaakonnad ja tuli alla Efesosse. Ja leides sealt mõned jüngrid, küsis ta neilt: “Kas te võtsite vastu Püha vaimu, kui te saite usklikuks?” Nemad aga vastasid: “Me ei ole kuulnudki, et Püha vaim on” Ja tema ütles: “Millesse siis teie olete ristitud?” Nemad vastasid: “Johannese ristimisse”  Aga Paulus ütles: “Johannes ristis meeleparandusristimisega, öeldes rahvale, et nad usuksid sellesse, kes tuleb pärast teda, see tähendab Jeesusesse.” Seda kuuldes lasksid nad end ristida Issanda Jeesuse nimesse. Ja kui Paulus pani oma käed nende peale, tuli neile Püha Vaim ja nad rääkisid võõraid keeli ja prohveteerisid.”

Mis siis juhtus, kui inimesed võtsid vastu Püha Vaimu?

Kirjeldused on nii erinevad, inimeste kogemused on erinevad igal korral, kui Jumala Vaim neid puudutab ja täidab.

Nüüd ma tahaksin korrata ühte asja, millest kõnelesime eelpool. Kui keegi võtab vastu Jeesuse Kristuse oma Päästjaks ja saab Jumala lapseks, siis Jumala Püha Vaim tuleb selle inimese sisse elama.

Meile öeldakse, et kõik, keda juhib Jumala Vaim, need ongi Jumala lapsed, ehk – sellest me tunneme Jumala lapsi, et neil on Jumala Vaim (Rm 8:14).

Ka Peetrus ütles Nelipühil peetud jutluses, et kes parandab meelt oma pattudest ja võtab vastu Jeesuse, saab Püha Vaimu anni.

Niisiis, kui me räägime kristlaste Püha Vaimuga täitumisest, siis mitte sellepärast, nagu neis ei olekski Püha Vaimu.

Me räägime Püha Vaimuga täitumisest selleks, et me võiks olla täis Püha Vaimu, või nagu evangelist Billy Graham õigesti märkis – et Püha Vaim saaks täiesti omada meid.

Jumala Vaim elab meis, kuid mul ei ole sellest küllalt, sest ma lekin.

Jumala Püha Vaim võib ühtäkki täita ka mittekristlasi.

Võite ise arvata, mis siis juhtub – nad saavad kristlasteks.

Vaatame veel, mis juhtus Korneeliuse kojas, kus Peetrus kõnet pidas.

Korneelius oli küll vaga ja jumalakartlik mees – selliseid inimesi on meie ümber palju, kuid ta ei olnud kristlane väga lihtsal põhjusel – ta ei tundnud Jeesust Kristust isiklikult.

Peetrus ei olnud seekord oma jutlusega liiga pikale läinud, kuid siiski pidas Jumal vajalikuks teda katkestada – mõnikord oled ehk sinagi mõelnud, et on vaja Jumala imet, et jutlustaja lõpetaks? – ja mis juhtus:

Ap 10: 44-46 “Kui Peetrus alles neid sõnu rääkis, langes Püha Vaim kõikide peale, kes seda sõna kuulsid. Ja kõik need usklikud ümberlõigatute hulgast, kes olid Peetrusega kaasa tulnud, jahmusid sellest, et Püha Vaimu andi valati ka paganate peale, sest nad kuulsid neid võõraid keeli rääkivat ja Jumala suurust ülistavat”.

Kuigi me pole saanud aega, et järele vaadata kõiki kirjakohti, kus räägitakse Püha Vaimu vastuvõtmisest ja Püha Vaimuga täitumisest,

võime juba vaadata, mis on ühist kõigi nende kordade juures, kui inimesed Jumala Vaimu poolt puudutatud said.

Nad kogesid Püha Vaimu väge

Midagi need inimesed kogesid, kuigi kogemus oli erinev.

Nad võisid öelda, et nüüd see on tulnud.

Mõnigi kord oli see kogemus küllaltki eriline, nii et see pani jahmatama või imestama ka ümberolijaid.

Mõnikord olen ma tähele pannud, et Jumala Püha Vaim otsekui kõditaks inimesi.

Vähemalt väljastpoolt paistab nii. Kui auväärsed Jumala mehed poleks palvetanud selliste inimeste peale Jumala Püha Vaimu, siis võiks arvata, et need inimesed veiderdavad.

Teinekord puudutab Püha Vaimu inimesi sügavalt sisemiselt, see võib esile tuua karjeid või lohutamatut nuttu.

On küll selge, et Püha Vaimu vägi ei tule meile selleks, et teha meist mingid neurootilised või hüsteerilised inimesed.

Aga kui Jumal on ligi pääsenud inimese südame kõige varjatumatesse soppidesse,

kus on kaua peidus olnud kibedust, andestamatust, vana viha või isegi sellist, mille olemasolust inimene ise enam päriselt teadlik ei olnudki,

siis ei maksaks imestada, kui Jumala töö ka meie tundeid puudutab.

Me ei pane imeks, kui keegi kurba filmi nähes nutab või mõnda naljakat asja naerab. Kui miski läheb meie südamesse, kutsub see esile ka tundeid.

Meil on mõnikord tarve oma tundeid varjata, sest kardame, et tunded reedavad meid kuidagimoodi.

Jumala ees ei ole midagi varjatud ja pole vaja karta, et miski välja tuleks, mis «ei tohi tulla».

Jumala ülistamine

Kui sa püüad maalida pilti väga vagast ja jumalakartlikust inimesest, siis mida sa pildile paned, nii et iga vaataja aru saaks, et see on tõesti nii vaga ja nii jumalakartlik?

Tõsine ilme. Pilk enamasti maha löödud. Võib-olla tumedad riided.

See peab tulema pilt inimesest, kes kõigest südamest püüab Jumalale meeldida.

Iseküsimus, kas need asjad, mida meie pildile paneks, ka Jumalale meeldivad.

Aga võib-olla olid sellised need vagad ja jumalakartlikud – Korneelius ja tema sugulased-tuttavad.

Ka kristlased jahmusid sellest, kuidas nüüd need inimesed, täis Püha Vaimu, hakkasid Jumala suurust ülistama.

Meil on Jumala kiitmise ja ülistamisega mõnikord seesama probleem, millest kõnelesin ülalpool – me arvame, et kirikus ei sobi näidata oma tundeid.

Igasuguse suhtega on seotud tunded.

Kui sa oled abielus, siis mõtle, kas sinu ja abikaasa suhetes on mängus tunded?

Või ütled: «Enam ei ole?» Kas kunagi ikka olid? Kas võiks taas olla? Kui sul on lapsed, kas sa suheldes nendega julged oma tundeid näidata?

Mõned inimesed, nagu minagi, kipuvad oma tundeid häbenema. Olen ise kogenud, et see saab takistuseks ka suheldes Jumalaga. Ma olen kimbatuses, sest ei julge oma tundeid välja näidata.

Ma vist olen liiga häbelik. Aga Jumala Vaimu täitmine võtab ära sellise valehäbi. Kui me tõepoolest armastame Jumalat, siis pole siin midagi häbeneda.

Keegi nimetas Püha Vaimu vastuvõtmisega seotud ilminguid «Püha Vaimu õiteks», sest need äratavad kõigi tähelepanu.

Minu meelest on see tabav võrdlus, sest õied omakorda viitavad viljale.

Pärast õitsemist ja ilutsemist on õige oodata vilja. Mitte kohe, aga siiski, põhimõtteliselt.

Vaatame, mis need asjad on, mille järgi võime otsustada, kuipalju keegi on täis Püha Vaimu:

Gl 5:22-23 Aga Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus.

Võõrad keeled

Me kuuleme võõrastes keeltes rääkimisest sageli seoses Püha Vaimu tööga inimeste juures.

Mis on see võõrastes keeltes rääkimine?

Me ei leia palju seletust Apostlite tegude raamatust, aga Paulus on peaaegu terve peatüki sellest kirjutanud 1. kirjas korintlastele.

1Kr 14 peatükk annab meile head nõu, kuidas selle Jumala anniga ümber käia.

Ma tahan, et te loeksite selle peatüki kodus ise läbi. Siin ma toon vaid mõned olulisemad punktid.

Võõrastes keeltes rääkimine on üks palvetamise viise, see ei ole reeglina suunatud inimestele, vaid Jumala poole (1Kr 14:2,14).

Keeltes rääkimine on and kõigepealt rääkija enese ülesehitamiseks (1Kr 14:4).

Korintose koguduse probleem seisneski selles, et nad püüdsid keeles rääkimisega üksteist ülesehitada, enamasti puudus neil tõlgitseja.

Paulus tõstab keeleanni kõrval eriliselt üles prohvetlikult kõnelemise anni, mis on mõeldud koguduse ehitamiseks.

Keeltes kõnelemine võib seda olla, kui leidub tõlgitseja.

Kui tõlgitsejat pole, siis on keeltes kõnelemine isiklikuks usuliseks elamuseks ning kasuks ja seda teistele pakkuda pole vaja.

Olin mõni aeg tagasi ühes koduses palvekoosolekul, kus palvetati üksteise eest. Mitmed eestpalvetajad palvetasid omaette ka võõrastes keeltes.

Korraga ütles üks palvetajaist teisele, et too oma keeltes palutud palvet kõvemini palvetaks. Nii see tegigi ja sealsamas sündis ka sellele palvele tõlgitsus, mis oli prohvetlik sõnum sellele, kelle eest palvetati.

Keeltes rääkimise and, nii nagu prohvetlik kõnegi, ei ole miski, mis inimesele lihtsalt pidurdamatult peale tulevad. Inimene, kellele on antud and, saab kontrollida selle kasutamist.

Miks üldse võõrastes keeltes rääkida?

See on nii kummaline, teised ei saa sellest aru ja ausalt öeldes, ega vist palvetaja isegi enamasti aru ei saa, mida ta võõrastes keeltes räägib?

Selle «miks» küsimuse võite esitada Jumalale, kui võimalus tekib. Tahan natuke seletada, kuidas mina sellest aru saan.

Umbes pool aastat tagasi lugesin lehest kuidas üks kirjanik väitis, et meie eesti keel on jõudnud probleemi ette – on vaja hakata rääkima asjadest, millest varem kunagi pole eesti keeles räägitud.

Igasuguseid uusi sõnu on keelde vaja, mis seletaks küll teaduslikke ja ka igapäevaseid asju.

Oled sa mõnikord püüdnud kirjeldada mõnda imeilusat asja.

Kuipalju on sul sõnu? Ilus, kena, imeline, kaunis, fantastiline, efektne (juba tulevad võõrsõnad), (võtame appi slängi) lahe, mõnus, kihvt (samas vaimus võiks veel jätkata mõnda aega).

Meil ei jätku sõnu, et rääkida Jumala saladusi.

Meil ei jätku alati sõnu, et palvetada asjade eest, mida Jumal meie südamele paneb.

Mõnikord, kui me saame palvetada võõrastes keeltes, ei pea me ise teadmagi, mida me palvetame.

Kuigi võõrastes keeltes kõnelemine oli mitmes kohas mainitud seoses Püha Vaimu saamisega, ei ole see tunnuseks Püha Vaimuga täitumisest.

Tunnus on Vaimu vilja kestev ja kasvav ilmnemine inimese elus.

Võõrastes keeltes kõnelemise andi ei ole kõikidel kristlastel ega peagi olema.

See on õige suhtumine, kui sa taotled vaimuande, kuid keeltes kõnelemine ei ole mitte kõige tähtsam vaimuand.

Kuidas saame Püha Vaimu?

Inimestel on ikka probleeme olnud Jumala andide vastuvõtmisega, sest me oleme harjunud iga hea asja eest hinda maksma.

Kahtlused vaevavad sageli meid ja me ei ole kindlad, kas me ikka saame Püha Vaimu?

Jeesus ütleb: (Lk 9:11-13) «Paluge, ja teile antakse».

Ta näeb, et me oleme ikka veidi skeptilised ja kordab pisut teisiti sõnastades: «Otsige, ja te leiate.»

Ja siis ta ütleb kolmandat korda: «Koputage, ja teile avatakse!»

Aga sellest pole veel küllalt. Jeesus teab, et inimese olemises on kahtlusi alati, seepärast ta ütleb neljandat korda: «Sest iga paluja saab.»

Ja viiendat korda: «Iga otsija leiab.»

Ja kuuendat korda: «Igale koputajale avatakse!»

Miks Jeesus ütleb seda lihtsalt asja kuus korda?

Sest ta teab, kui raske on meil uskuda, et Jumal annab meile midagi, kui me palume – isegi nii hea anni, nagu Püha Vaim ja selle mis tuleb koos Püha Vaimuga.

Mõnda inimest hirmutab see asi.

Ei tea, mis asi see Püha Vaim on?

Kas see on hea?

Kas see äkki mulle liiga ei tee?

Äkki ma siis muutun imelikuks?

Pööran täitsa ära?

Lähen hulluks?

Hakkan karjuma?

Kukun maha?

Ja kõik näevad ja vaatavad mind? Ei tea…jne.jne.

Jeesus toob siin võrdleva näite tavalistest inimestest.

Ta ütleb: «Aga missugune isa teie seast, kellelt poeg palub kala, annaks talle kala asemel mao? Või kui ta palub muna, annaks talle skorpioni?»

Loomulikult ei tee ükski normaalne lapsevanem oma lastele selliseid õelustükke.

Jumalaga võrreldes oleme me aga päris kurjad.

Jeesus ütleb: «Kui nüüd teie, kes olete kurjad, oskate anda häid ande oma lastele, kui palju enam Isa taevast annab Püha Vaimu…»

Aga siiski, ma ei ole nii hea. Ma pole mingi küps kristlane.

Vaata teisi, kuidas nad laulavad, kuidas palvetavad, kuidas koguduses käivad… Aga mina ei saa nende lähedalegi.

Jumal annab kindlasti häid ande neile, kes …on selle ära teeninud? …on Jumala teenistuses? …ennast piisavalt pühitsevad? …ennast täielikult Temale üle annavad?

Kuidas see salm lõpeb? Kui palju enam Isa taevast annab Püha Vaimu neile, kes teda paluvad!

Inimesed tunnevad ennast Jumala ees ebakindlalt, nad kardavad, et võib-olla Jumal ei anna neile seda, mida nad paluvad.
Nad tunnevad, et pole küllalt head ega pühad.
Ja ei olegi. Sa ei ole piisavalt hea ega piisavalt püha.
Jumal annab oma Püha Vaimu neile, kes Teda paluvad.
Sa ei ole ära teeninud, sa ei jaksa osta. Sa saad siis ilma!
Ühes koomiksisarjas, mida nüüd iga päevalehe vahel ilmub, oli tegemist ühe semuga, kes oli kohutavalt koerustükke täis.

Eriti vastikult käitus ta oma naabritädiga.
Kord lõi akna puruks, siis sidus tädi kassile konservikarbid sappa ja nii edasi.
Ühes koomiksis oli kujutatud seda, kui naabritädi andis vallatule semule ja tema sõpradele suure kausitäie kooke.
Poisid jalutavad kooke süües mööda tänavat ja vallatu poiss arutleb: «Ma ei mäleta, mida head olen tädile teinud, et ta mulle kooki andis…»
Üks sõpradest teeb tähelepaneku: «Tädi ei andnud sulle kooki sellepärast, et sina oled hea, vaid sellepärast, et tema on hea.»

Jumal ei anna sulle midagi sellepärast, et sina oled nii hea, vaid sellepärast, et Tema on hea.

Võta täna vastu Püha Vaim.
Võib-olla on hea, kui keegi sinu pärast palvetab.
Su rühmajuhid on valmis seda tegema, kui sa tahad.