Nicky Gumbeli “Elu küsimused” järgi

Miks peaksime üldse oma usust teistele rääkima?
Kas minu usk pole mitte sügavalt minu isiklik asi, millega teistel pole mingit pistmist?
Võib-olla ongi kõige parem usklik see, kes mitte ei räägi, vaid lihtsalt elab «uskliku viisil»?

Miks rääkida?

Me leiame päris mitmeid häid põhjusi, miks me peaksime rääkima teistele oma usust, kui oleme kristlasteks saanud.

Kõige lühem põhjus on see, et kui sina oled usklikuks saanud, siis keegi ju pidi sellest sulle rääkima.

Keegi kutsus sind kuhugi, võib-olla vaimulikule koosolekule. Keegi rääkis sulle oma kogemusest või sellest, mis temaga on juhtunud.

Aga meil on veel põhjusi, miks oma usust teistele rääkida.

• Esiteks, see on Jeesuse enda käsk.

Jeesuse viimased sõnad oma järgijatele olid: «Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Minge siis ja tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud. Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni!» (Mt 28:18-20).

• Teiseks põhjuseks on inimeste vajadus kuulda head sõnumit Jeesusest Kristusest.

Kui sa rändad kõrbes ning oled leidnud oaasi, siis oleks väga isekas jätta sellest teistele rääkimata ja vaadata, kuidas nad lihtsalt janusse nõrkevad.

Kõik inimesed ei ole alati ühtviisi janused, ent nende vajadused tulevad esile mõnikord väga üllatavatest kohtadest.

Laulja Sinead O’Connor ütles oma intervjuus: “Inimene on seest tühi. Inimese vaimulik külg on ära unustatud ja me ei tea enam, kuidas enesega hakkama saada. Et oma tühjust täita, haaravad  paljud raha, seksi, alkoholi või narkotsi järele. Inimesed lausa karjuvad tõe järele…”

• Kolmas põhjus on see, et kui me oleme midagi head saanud, siis on meil iseenesest soov seda edasi anda.

Kui sul on häid uudiseid, siis tahad ju neid teistele rääkida, kas pole nii?

Meil on Uues Testamendis neli evangeeliumi.

Kui me läheme jõuluajal kirikusse, siis kuuleme seal jõuluevangeeliumi.

Mis asi see evangeelium on? Paljude meelest on see üks kirikus kasutatav sõna, mille tähendusest nad õieti aru ei saa. Võib-olla pole seda keegi seletanud.

Sõna “evangeelium” tähendab “hea uudis”.

See sõna tuleneb kreeka keelest ning Jeesuse ajal kasutati seda hoopis omapärases tähenduses.

Evangeelium oli hea sõnum keisri paleest, mida näiteks võidi edasi anda keisri sünnipäeva puhul.

Kui keisril oli hea meel, siis ta otsustas näiteks rahva maksukoormust leevendada või oli mõni sõda jõudnud võiduka lõpuni.

Igatahes, kui asi oli seda väärt, siis läkitati keisri paleest sõnumiviijad kõikidesse riigi osadesse, kes reisisid keisri kulul aega kaotamata paigast teise ning kuulutasid mõnda head sõnumit.

Hea sõnum polegi tegelikult mingi hea sõnum, kui see ei levi ega jõua nendeni, kellele see on mõeldud.

Kuidas rääkida?

Meil on võimalus oma usust rääkimisel teha kaks viga, kalduda kahte äärmusesse.

•  Esimene võimalus on olla «liiga intensiivne».

Taktitunnet ja tundlikkust pole kõigile ühtmoodi jagatud, see kehtib ka väljaspool kristlikku elu.

Kui me käitume nagu elevant portselanipoes, siis varem või hiljem me saame ka ise haiget.

Tegelikult on elus nii, et me saame haavu ka siis, kui me ülimalt tundlikult – nagu sapöörid miiniväljal – käitume.

Kui me saame haavu, siis võime kalduda teise äärmusse – me otsustame parem vait olla.

See tuleneb enamasti kartusest haiget saada.

Mõnikord on vaitolemise põhjusi ka mujal: näiteks kartus narriks jääda või hirm, et ei suudeta vastata kõigile küsimustele usuasjade kohta, madal enesehinnang ja muud.

Mõnikord on usust rääkimisest hoidumise põhjused ka vääras arusaamises mõnedest

Piibli tõdedest.

On inimesi, kes arvavad, et nad ei tohiks oma usust midagi rääkida, kuni nad pole saavutanud «küllalt pühasid» eluviise.

Loomulikult võis nende elus olla puudujääke, võib-olla isegi tõsiseid puudujääke, ent me ei saa siis kunagi midagi Jeesusest rääkida, kui me ootama jääme, kas me ikka oleme juba «küllalt pühad».

Me ei saagi ise «küllalt pühadeks», seda oleme ehk juba õppinud. Jumal teeb meie juures oma tööd ja meie peame Temale selleks võimaluse andma.

• Teine eksiarvamus on, et õige kristlane ei peagi midagi usust rääkima, ta peab vaid elama eeskujulikku elu ja siis näeb niikuinii igaüks, mida Jumal teinud on.

On muidugi hea, kui me elame eeskujulikku elu.

Piibel räägib väga palju, kuivõrd olulised on mitte üksnes õiged sõnad vaid ka õige eeskuju.

Kuid eeskuju ei asenda sõnu samuti nagu sõnad ei asenda eeskuju. Need täiendavad teineteist.

Kujuta ette, et sina oled üks eeskujuliku eluga kristlane ning su töökaaslased ja naabrid märkavad seda.

Nad saavad kusagilt teada, et sa oled kristlaseks saanud ning imestavad, kuidas su elu muutub.

Kuid sa ei räägi neile midagi. Siis jõuab kätte päev, kui su sõbrad seisavad Jumala kohtu ees.

«Miks peaksin ma teid taevasse lubama?» küsib Jumal. «Minu üks hea naaber ja töökaaslane oli väga tore kristlane.

Ma tean, ta elas väga püha elu ja käis iga kord kirikus.» – «Tore, aga sa ise?» küsib Jumal. «Kas sina tunned Jeesust Kristust?» – «Kes see selline on?» imestab su naaber ja töökaaslane.

Kellelgi pole asja taevasse, kui ta ei tunne Jeesust Kristust isiklikult.

Piibel ütleb, et me oma eluga küll “kaunistame” seda, mida me usume, ent kui me ei räägi inimestele Kristusest, siis nad ka ei saa temast midagi teada.

Me peaksime vältima mõlemaid ohtusid Kristusest rääkimisel.

Liigne agressiivsus ja taktitundetu pealetükkivus pole omal kohal, samuti aga mitte häbenemine või hirm selle ees, «mida inimesed minust arvavad».

Ma usun, et Jeesusest Kristusest rääkimine peaks olema niisama loomulik ja sundimatu, nagu meie suhe Jumalaga.

Ei ole midagi kummalist selles, kui sa räägid oma heale sõbrale, kui Jeesus Kristus on su elu muutnud.

Kui sa tegelikult oled oma «sõbra sõber», siis sa ju soovidki, et ka tema teaks, mis talle hea on.

Sool ja valgus

Jeesus ütles oma järgijaile:

«Teie olete maa sool. Aga kui sool läheb läägeks, millega saab siis teha seda soolaseks? Ei see kõlba enam millekski muuks kui visata inimeste jalgade tallata. Teie olete maailma valgus. Ei saa jääda märkamatuks linn, mis on mäe otsas. Ega süüdata ka lampi ja panda vaka alla, vaid lambijalale, nii et selle valgus paistab kõigile majasolijaile. Nõnda paistku teiegi valgus inimestele, et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas.» (Mt 5:13-16).

Mida Jeesus sellega mõtles, kui ta rääkis soolast ja valgusest?

Soola kasutatakse tänapäeval peamiselt maitseaineks.

Ent ajal, kui külmutusseadmeid veel polnud, oli sool asendamatu säilitusaine. Kui soola polnud piisavalt, läks kõik ruttu halvaks.

Kristlaste ülesanne pole olla mitte vaid “maitseparandaja”, vaid ka seista vastu igasugusele roiskumisele meie ümber.

Kuidas me seisame roiskumise vastu?

• Oma sõnadega, kui me ütleme välja, milline on Jumala sõna õpetus.
• Oma käitumisega, kui me oleme õiglased ja ausad ühiskonna kodanikud ning astume välja ka nende kaitseks, kes ise end kaitsta ei saa.

Jeesus rääkis ka valgusest, mis peab meist paistma.

Ta seletas ka ära, et need on head teod.

Inimesed panevad neid tähele, me ei pea neid demonstratiivsel viisil tegema.

Jeesus ütles sealsamas mäejutluses, et kui sa teed häid tegusid, siis ära lase enese ees sarve puhuda ning ärgu su parem käsi teadku, mida su vasak käsi teeb.

Meie elu kristlasena jälgivad tähelepanelikult need, kes elavad meie lähimas ümbruses.

See paneb kristlasi teatud surve alla, kuid sellel on ka üks väga väärtuslik mõju inimestele.

Alati leidub neid, kes üritavad otsida vastuväiteid ja ettekäändeid kristluse tühistamiseks, kuid me ei lase sellest end segada.

Ühe näitena valguseks olemisest oleks perekond, kus üks abielupool on saanud kristlaseks, ent teine pole.

Apostel Peetrus on kirjutanud julgustuseks just kristlikele naistele, et nende mehed võidetakse usule ilma sõnadeta naiste käitumise läbi, kui mehed on tähele pannud nende puhast, aukartlikku käitumist (1Pt 3:1).

Jeesus rääkis, et kristlaste ülesanne on avaldada laialdast mõju sellele maailmale.

Selleks, et seda mõju avaldada, tuleb teha kahte asja:

• Esiteks olla maailma keskel ja
• Teiseks olla maailmast erinev.

Olla maailma keskel tähendab elada ja teha tööd nagu kõik teised inimesed.

Kristlastel pole asja moodustada omaette getod, kus on «isekeskis hea olla ja keegi ei sega».

Neid kahte asja korraga ei ole alati lihtne teha – on lihtne olla sool soolatopsis või muutuda läägeks maailma surve all.

Siin on veel üks julgustus Piiblist:

«Olge alati valmis kostma lootuse kohta, mis teis on, kuid tehke seda tasadusega ja aupaklikult, omades head südametunnistust, et need, kes laimavad teie head käitumist Kristuses, jääksid häbisse just selles, milles nad teid halvustavad.» (1Pt 3:15)

Mida neile öelda?

Meie ümber elavatel inimestel on sageli vastuväiteid ja küsimusi, millele nad tahavad vastuseid saada. Inimesed peavad saama veenduda selles, et kristlus on tõsi.

Kas ma oskan kõikidele inimeste küsimustele vastata?

Ilmselt mitte, aga mõnedele siiski.

Mõnikord on küsijatel tõsised probleemid ja kui nad saavad neile vastuse, võib see neid aidata Jumala juurde tulla.

Teinekord on küsimused vaid «suitsukatteks».

Vahest tahavad inimesed Jumala juurde tulemist edasi lükata ja toovad küsimusi vaid ettekäändeks.

Hea on teada, et Jumal ei ole meid kutsunud advokaatideks, vaid tunnistajateks.

Me oskame kõik rääkida “kuidas asi on”.

Pane oma lugu valmis ja kui on juhust seda rääkida, siis räägi julgelt.

Mõnikord võib näida, et me ei suuda inimesele Jeesusest Kristusest nii rääkida, nagu oleks vaja.

Hea mõte on kutsuda selliseid inimesi kogudusse. Mäletad, millal sina esimest korda kuhugi kogudusse sisse astusid?

Tõenäoliselt tulid sa kellegagi koos.

Kui sul on sõpru, kellele sa tahaksid jagada head sõnumit päästetud saamisest, siis võid teda kutsuda järgmisele Alfa kursusele, aga miks mitte ka kogudusse mõnel eeloleval pühapäeval.

Suurim teene, mida üks inimene teisele üldse teha võib, on juhatada ta Jeesuse juurde.

Uues Testamendis räägitakse ühest Jeesuse jüngrist, kelle nimi oli Andreas.

Temast ei ole eriti palju juttu, ent iga kord, kui teda mainitakse, siis seoses sellega, et ta taas kellegi Jeesuse juurde tõi.

Üks meestest, keda Andreas Jeesuse juurde tõi, oli tema vend Siimon Peetrus. Peetrusest sai üks aegade tuntumaid mehi.

NÄIDE:

Räägitakse lugu ühest noormehest, kelle nimi oli Albert McMakin.  Ta oli 24-aastane farmer, kui kristlaseks sai.

Ta oli nii innukas, et kui koosolekule läks, kutsus ta palju inimesi kaasa, vedades neid oma veoautol kogudusse ja tagasi.

Üks sõber hakkas Albertile eriti silma, kuid see noormees oli kena väljanägemisega ning teda huvitasid rohkem tüdrukud.

Paistis, et kristlus ei huvitanud seda poissi sugugi.

Kord sai Albert noormehe nõusse oma autot juhtima.

Noormees otsustas kohale jõudes ka koosolekusaali vaadata.

Kui ta kuulis jutlustaja sõnu, siis otsekui naelutati maa külge ning ta ei saanud sealt lahkuda.

Läks mööda veel mõni päev ja see kena noormees läks sinna koos-oleku kohta tagasi ja andis oma elu Jeesusele.

See oli aasta 1934 ja see mees oli Billy Graham, üks kuulsamaid evangeliste, kes on juhtinud Kristuse juurde sadu tuhandeid inimesi.

Meile kõigile ei ole antud saada sellisteks “sangariteks” nagu Billy Graham, kuid meil kõigil on võimalus tuua oma sõpru Jeesuse juurde.

Me saame siis vaid imestada, mida Jumal nendega teha võib.

Aga siiski, kui meil endil on juhust oma tunnistus anda, mida peaksime silmas pidama.

• Esiteks räägi lühidalt, mis oli su elus enne, kui Jeesust kohtasid ja mis sind Jumalat otsima ajas.
• Teiseks räägi, kuidas see juhtus. Mida sa tegid? Mida sa tundsid? Kas seal oli keegi?

• Kolmandaks – räägi sellest, mis on su elus aset leidnud ja muutunud koos Jeesusega elades.

Tõsiasi on see, et inimesi huvitavad teiste inimeste lood.

Neid huvitab sinu lugu. Kui nad kuulevad sinu lugu, siis räägi seda nii, et nad võiks mõelda:

Kui see võis juhtuda sinuga, siis võib juhtuda ka minuga.

Palvetamine ja rääkimine

Me oleme juba palvetamisest rääkinud, nüüd veel pisut lisaks seoses Kristusest kõnelemisega.

Keegi on kord hästi öelnud: «Enne, kui räägid selle inimesega Jumalast, räägi Jumalaga sellest inimesest.»

See tähendab, et me peaksime palvetama oma lähedaste inimeste eest ja üldse nende eest, kellele meil võib-olla tuleb võimalus Jeesusest rääkida.

Palvetamine inimeste eest on oluline, sest me ei suuda oma jutuga kedagi Kristuse juurde tuua.

Inimene on vaba tahtega olevus ja meie ei lähe sellele tahtele vastu, kui räägime talle Jumalast.

Ka Jumal armastab inimest nii palju, et ta ei vea lausa vägisi kedagi enese poole, ent kui me palvetame, siis on kindel, et Jumal on juba «eeltöö» teinud.

Kui sina oled kristlaseks saanud või saamas, siis on peaaegu päris kindel, et keegi on sinu eest palvetanud ja võib-olla praegugi palvetamas.

Võib-olla mõni sinu vanematest või vanavanematest, võib-olla sinu abikaasa, lapsed.

Võib-olla lihtsalt sõber. Võib-olla sa ei tunne seda inimest, kes sinu pärast palvetab.

Selle loengu lõpus tahaksin kõnelda veel ühest asjast, mis käib Jeesusest rääkimise juurde. See on alati käinud. See on Jumala väe osutamine. Kuidas meie seda väge saame osutada? Ega meie ei saagi, kuid me peame valmis olema kuulekad Jumalale, sest kui Jumal tahab oma väge osutada, siis ta vajab vahendajaks meid.

Kui Jeesus kõneles Jumala sõna, siis ta ütles: «Parandage meelt ja uskuge evangeeliumisse, sest Jumala riik on tulnud teie lähedale!» (Mt 1:15).

Jumala riik tähendab Jumala valitsemist.

Jeesus demonstreeris Jumala riigi lähedalolu imede ja tunnustähtedega, mida ta tegi.

Ta ajas välja kurje vaime ja tervendas haigeid. Jumala väe osutamine ning Jumala sõna kuulutamine käisid käsikäes.

Apostlite tegude raamat räägib sellest, kuidas kord oli Peetrus koos oma sõpradega jumalateenistusele minemas.

Tee ääres kerjas vigane mees raha. Peetrus peatus ja ütles: «Raha mul ei ole sulle anda, aga mida mul on, seda ma sulle annan – Jeesuse Naatsaretlase nimel tõuse üles ja kõnni!»

Mees sai terveks ja kõndis sedamaid ning rahvas pani seda väga imeks, sest nad olid teda näinud kogu aeg vigasena kerjamas. See andis juhust Peetrusele kõnelda Jeesusest (Ap 3:16)

Ütlemata tähtis on siis see, et me kõneleme sellest, mida me oleme leidnud Jeesuses Kristuses, ka teistele.

Kui me seda teeme, siis näeme oma rõõmuks, kuidas Jumal saab paljude inimeste elu muuta, ikka paremuse suunas.

Kui me räägime inimestele Jeesusest, siis pole kunagi nii, et sellest pole kasu. Piiblis nimetatakse niisugust asja külvamiseks.

Me ei tea alati, millal meie külvatud seeme tärkab ja kes selle vilja lõikab. Aga rõõmusõnum Jeesusest Kristusest on alati Jumala vägi päästmiseks igaühele, kes usub (Rm 1:16).