Nicky Gumbeli “Elu küsimused” järgi
Heebrea kirjas öeldakse: (He 11:6) “Aga ilma usuta on võimatu olla meelepärane, sest kes Jumala juurde tuleb, peab uskuma, et tema on olemas ja et ta annab palga neile, kes teda otsivad.”
Tõenäoliselt ei ole kellelgi raske uskuda, et Jumal on olemas, sest iga mõistusega inimene tajub, et see imeline maailmakõiksus ei ole võinud iseenesest tekkida.
Kes aga usub, et see kõik on tekkinud eimillestki ilma Jumalata ja Loojata, peab omama suurt usku. On meeletu mitte uskuda seda, mida nähakse oma silmaga.
Kas usk on mõistuse ja intellekti asi?
Sa võid uskuda kõike, mis on kirjutatud Jumalast ja Jeesusest ja sattuda siiski hukatusse. Sa võid uskuda kõike, mis Piiblis on kirjutatud, ja jääda siiski päästmata.
Piibel ütleb ju, et ka kurjad vaimud usuvad seda ja värisevad (Jk 2: 19). Nad olid esimesed, kes teadsid , et Jeesus on Jumala Poeg (Mk 1: 24).
Kuid nad ei saa kunagi päästetud, kuigi nad ei kahtle hetkegi Jeesuse jumalikkuses.
Milles on siis asi?
Nende usk toetub vaid mõistusele.
Aga kas leidub inimest, kes ei usu Jumala armastust?
Seda usub igaüks, kes usub Piiblit.
Aga kas on neid, kes ei usu, et Jeesus on surnud inimeste eest?
Piibel ütleb, et Ta tegi seda. Ka mina usun, et Ta suri minu eest. Kuid see ei tee minust veel kristlast ega muuda mind. On tuhandeid, kes usuvad Jumala armastusse ja Jeesuse ohvrisurma ristil, aga ei ole päästetud.
Mis siis ettevõtta?
Loomulikult on päästmiseks vaja uskuda Jumalat ka mõistusega ning meil peab olema Tema kohta teadmisi. Neid me saame Piiblist.
Seal on öeldud:
Jh 1:12 “Aga kõigile, kes Teda vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lapsiks, kes usuvad tema nimesse.”
Pange tähele, et seal mainitakse kahte asja:
* Uskumist
* Vastuvõtmist
SEEGA: inimene peab Ta vastu võtma, kellesse ta usub.
Jeesus ei tule vägisi ühegi inimese ellu.
Inimene peab avama oma südame ja andma Jeesusele teada, et Ta võib astuda tema ellu. Ta peab puhastama oma südame ja südametunnistuse kõigist pattudest ja saastast. Kui arusaamatu see meie mõistusele ka ei tunduks, toimub see lihtsalt nii, et Jeesus astub inimese ellu, sünnitab ta ülalt elavale usule ja annab talle meelevalla saada Jumala lapseks. See on imeline, kuid täiuslik tõde ja kogetav sündmus.
Hea näide:
Kõige populaarsem pilt 19.sajandist ja üks kõige suurepäraseim töö kirikukunsti alal on Holman Hunt´i “Maailma valgus”.
See on ühe noormehe töö, tema elukriisi sünnitus. Ta maalis seda mitte kui ilusat motiivi, vaid oma äratundmise järgi, Jumala ülesandel. See noormees luges Piiblit kritiseerides ja kaheldes. Kui ta neid asju kaalus oma mõttetes, tuli talle korraga meelde üks Piibli salm Ilm. 3: 20 “Vaata, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse ning söön õhtust temaga ja tema minuga.”
See koputaja kogu kohutas teda – noormehele paistis, nagu näeks ta Kristust pimedas ootamas tema ukse taga. See oli Holman Hunt´i ümberpöördumise tund.
Ta hakkas sellest ajast peale tarvitama oma võimeid selleks, et teha elavaks Kristuse isikut ja õpetust Lõuend sai ta kantsliks ja tema töö oli jumalateenistus.
Eelpool nimetatud piiblisalmis ei ole midagi öeldud pimedusest. Aga Hunt tahtis teha oma pilti mõjuvamaks. Sellepärast maalis ta seda väljas, kuupaistel.
Üksi juba see asjaolu teeb selle pildi haruldaseks.
Noorel kunstnikul olid kõik peensused tähtsad:
* Sümboolselt maalis ta sellepärast Kristust kuninglikus ja preesterlikus ehtes – kuninga- ja okaskrooniga peas.
* Laternast paistab punane tuli – sellega sümboliseeris ta südametunnistust.
* Uks kujutab ilmselt kellegi elu ust ja see inimene pole kunagi kutsunud Jeesust oma ellu, sest ukse lukud ja poomid on roostetanud.
* Ukse ette on kasvanud umbrohtu ja head õunad on maha kukkunud.
* Ukse kohal magab nahkhiir – kes teadagi on pimeduse ja rumaluse sümbol.
* Küünal on laternasse paigutatud, näidates, et see on tuule eest kaitstud.
* Aga kõige tähtsam sellel maalil on see, et uksel puudub väljaspoolt käepide. Jeesus seisab väljas ja koputab ning ainult seestpoolt on võimalik seda ust avada.
Seega: meil endil tuleb avada uks, et lasta Jeesus oma ellu sisse. Jeesus ei murra kunagi jõuga sisse. Ta annab meile alati valikuvõimaluse
Nüüd sõltub kõik meist, kas me avame ukse või mitte.
Kui me seda teeme, siis on tema tõotus:“… ma tulen tema juurde sisse ning söön õhtust temaga ja tema minuga.”
Koos söömine on märk sõprusest, mida Jeesus pakub igaühele, kes avab talle oma elu ukse.
Kui me oleme Jeesuse sisse kutsunud, siis on ta tõotanud meid mitte kunagi maha jätta.
Ta ütles oma jüngritele:
Mt 28:20 “Mina olen iga päev teie juures”
Me ei tarvitse olla alati temaga otseses vestluses, kuid ta on alati kohal. Kui sa töötad koos oma hea sõbraga ühes ruumis, siis sa ei tarvitse pidevalt temaga rääkida, ent siiski oled sa teadlik tema kohalviibimisest. Nii on ka Jeesusega. Ta on alati meiega. Tõotus Jeesuse kohalolekust meie juures on tihedalt seotud teisegi imelise tõotusega, mis on UT-s.
Jh 10:28 Jeesus tõotas oma järgijatele igavest elu.
Nagu me oleme juba näinud, on “igavene elu” UT-i mõttes elukvaliteet, mis tuleneb suhtest Jumalaga Jeesus Kristuse kaudu. See algab nüüd, kui kogeme elutäiust, mida Jeesus tuli tooma (Jh 10:10).
Ent see ei piirdu vaid käesoleva eluga – see ulatub igavikku.
Jeesuse ülestõusmisel surnuist on mitu tähendust:
see annab meile kindlustunde mineviku suhtes, et Jeesuse poolt ristil saavutatu kehtib.
- see annab meile kindlustunde oleviku suhtes. Jeesus on elav, tema vägi on meiega, andes meile elu kogu selle täiuses.
- see annab meile kindluse tuleviku suhtes. See elu pole veel kõik – elu jätkub hauast kaugemale. Elu pole mitte mõttetu kulg ega tsükliline taassündide ahel, vaid suundub aulisele lõpplahendusele.
Imeline on teadmine, et see ei sõltu minust. See sõltub sellest, mida Jeesus on minu heaks teinud. See, mida Jeesus tegi ristil , võimaldab tal anda meile igavene elu kingitusena ( Jh 10:28 ; Rm 6:23) Me ei teeni seda andi ära, vaid me võtame selle tänuga vastu. Kuigi igavene elu on tasuta, pole see odav.
See maksis Jeesuse elu. Kui me tahame selle kingi vastu võtta, siis tuleb olla valmis selja keeramiseks kõigele, mille teame olevat vale. Need on asjad, mis meile kahju teevad ja põhjustavad surma (Rm 6:23) Neist ära pöördumist nimetatakse Piiblis meeleparanduseks. See on seega sõna otseses mõttes meelelaadi muutumine. Meeleparanduse ja usu läbi võtame selle anni vastu.
Nüüd oleme valmis astuma järgmise sammu, et leida rahu Jumalaga. Sa oled valmis jätma maha oma senise elu ja patud ning oled otsustanud, et su elus peab muutus toimuma.
See on hetk, kus sa oled langetanud otsuse ja valinud oma tee.
Sa oled asunud samale teele, mille valis Mooses ligemale 3500 aastat tagasi, kui ta ütles lahti Egiptuse troonist ja otsustas Jumala kasuks. Mooses oli 40-ne aastane, kui ta – olles hirmul oma elu pärast – põgenes ära Egiptusest. 40 aastat hiljem tuli ta tagasi, et juhtida iisraeli rahvas välja Egiptusest.
Mis oli muutunud?
* Ta oli langetanud suure otsuse.
* Ta oli mõistnud, et usk ja tõde koos ahastuse ja raskustega on parem kui jõukus ja kuulsus ilma Jumala armastuseta.
* Vähesed inimesed ajaloos on pidanud seisma raskema otsuse ees.
Mooses oli haritud ja kultuurne mees, jõukas ja silmapaistev. Vaarao tütre pojana oli ta harjunud auavalduste, luksuse ja igasuguste privileegidega. Egiptuse kui oma aja kõige rikkama, kõige võimsama ja kõige romantilisema maa troon oli tal käeulatuses.
Ja ometi jutustab Piibel: He 11: 24-27
“Usu läbi keeldus Mooses, kui ta suureks sai, kandmast vaarao tütrepoja nime,
pidades paremaks ühes Jumala rahvaga kannatada viletsust kui üürikest aega nautida paturõõmu,
arvates Kristuse teotust suuremaks rikkuseks kui Egiptuse aarded; sest ta tõstis oma silmad tasu poole.
Usu läbi ta jättis maha Egiptuse ega kartnud kuninga viha, sest otsekui nähes Teda, kes on nähtamatu, püsis ta kindlana.”
See kirjakoht viitab Moosesele pärast tema 40-ne aastast viibimist Jumalaga, mitte aga tulisele noorele mõrvarile, kes põgenes vaarao eest, olles hirmul om elu pärast.
Pane tähele: et siin on öeldud, ta “ta keeldus” ja ta “jättis maha”. See on õige meeleparandus.
Veel on öeldud, et ta tegi seda “usu läbi”.
Usk ongi järgmine samm.
Mooses ei langetanud seda otsust mitte mõne ilmse tundepuhangu momendil. Tema motiiviks polnud nurjumine,lootusetus või täitumatud soovid. Ka ei pöördunud ta usu juurde igavusest ja apaatiast. Tal polnud puudu huvialadest ja lõbustustest. Kindlasti polnud Mooses ka mõistuse ega tahte poolest nõrk mees. Ta polnud ka mõni tähtsusetu isik, kes oleks otsinud tunnustust ja prestiiži. Ühesõnaga – tal puudusid kõik niisugused motiivid, mis usu pilkajate arvates sunnivad inimest otsima päästmist. Moosese elu oli parem, kui enamik inimesi üldse julgeks unistadagi. Ja siiski pööras ta oma parimas eas ja eluküpse otsuse põhjal selja jõukusele, positsioonile ja lugupeetavusele ning valis usu Jumalasse. Alati, kui kuulen öeldavat, et usulohutust vajavad ainult lootuse kaotanud, abitud ja elus kohanematud inimesed, mõtlen ma Moosesele.
MUIDE: on huvitav märkida, et kaks Jumala poolt kõige rohkem tarvitatud meest Piiblis (üks VT-s ja teine UT-s), Mooses ja Paulus, olid mõlemad ka kõige kõrgemalt haritud.
On kirjas, et Mooses põletas kõik sillad.
* ESITEKS vaatles ta laia teed, säravat teed täis võimu ja luksust, lõbu ja viina, rikas kõigest, mida maailm peab naudinguks.
See tee oli talle tuttav, ta tundis seda hästi.
40 aastat oli ta sellel kõndinud ja teadis, et see lõpeb kord
hukatuses ja põrgus.
* TEISEKS suunas ta silmad teisele, kitsale ja raskemale teele.
Ta nägi kannatust, vaeva, kurvastust ja valu, aga usu läbi nägi ta võite ja tasuna igavest elu.
Nõrgema otsustusvõimega ja väiksemate kogemustega mees oleks võinud tunda kiusatust minna esimest teed. Egiptus oli tol ajal võimsaim maa. Ta valitses viljakat Niiluse orgu, maailma viljaaita. Ta armeed olid võitmatud. Tema ülikoolid olid eeskujuks järgnevaile sajandeile.
Pane tähele:
* Vähestelt meist on nõutud nii suurt loobumist Jumala pärast, kui nõuti Mooseselt.
* Vähesed meist on kogenud nii mitmekülgset kiusatust, mida oleks tulnud ületada, ja väheste ette on maised rõõmud ja lõbud olnud nii ulatuslikult välja laotatud kui oli temal.
* Valides Jumala, tõi Mooses suure ohvri, ent ta sai ka suure tasu.
Piibel deklareerib, et usk on olulise tähtsusega. Mida mõista usu all? Kuidas saaksin teada, et mul on tõeline ehk õige usk? Kui palju usku peab mul olema?
Kuidas ma võin oma usus kindel olla?
Tahtmatult tekkib rida küsimusi, mis vajavad vastuseid. Korduvalt räägib Piibel, et me saame päästetud ainult usu kaudu. Kas tegelikult on usk meid päästnud?
Ei, päästnud on meid Jumala arm, kuid usu kaudu. Usk on vaid kanaliks, mille kaudu me Jumala armu vastu võtame. Ta on käsi, mille sirutame välja tema armastusanni vastuvõtmiseks
Piiblist loeme: Hb 11:1-3 “Aga usk on kindel usaldus selle vastu, mida oodatakse, ja veendumus selles, mida ei nähta.
Selle kohta on ju vanad saanud tunnistuse.
Usu kaudu me tunneme, et maailmad on valmistatud Jumala sõna läbi, nii et mitte sellest, mida võib näha, ei ole tekkinud see, mida nähakse.”
Sõna otseses mõttes tähendab usk “loobumist, alistumist, üleandmist”. Usk on täielik usaldamine.
Hea näide selle kohta:
Kuulus köeielkõndija ja akrobaat Blondin sai kuulsaks Niagaara ületamisel 335 m pikkusel ja 50 m kõrgusel joa kohale tõmmatud köiel. Tema esinemist vaatas pealt tohutu rahvahulk. Ta alustas suhteliselt lihtsa trikiga, kasutades tasakaaluritva. Siis viskas ta ridva käest ja ületas pealtvaatajate suureks hämmastuseks veel kord joa. 1860.a. tuli Blondini esinemist vaatama Briti kuninglik seltskond. Blondin ületas sügaviku karkudel, siis kinniseotud silmadega. Järgmine kord peatus ta poolel teel, et küpsetada köiel omletti ja see ära süüa. Siis lükkas ta rahva kiiduhüüete saatel köie ühest otsast teise käsikäru. Seejärel pani ta kärusse kartulikoti ja veeretas selle üle. Rahva ovatsioonid kasvasid.
Siis pöördus ta kuningliku seltskonna poole ja küsis Newcastle´i hertsogilt:
“Kas te usute, et ma suudan inimese selles kärus üle joa viia?”
“Jah, ma usun,” ütles hertsog.
“Hüpake siis sisse!” kostis Blondin.
Saabus vaikus, aga hertsog ei võtnud Blondini pakkumist vastu.
“On siin keegi, kes ususb, et ma võin seda teha?” küsis Blondin.
Mitte keegi polnud nõus olema vabatahtlik.
Viimaks astus rahva hulgast välja vana naine ja ronis kärusse.
Blondin veeretas naise mööda köit üle joa ja tagasi.
See vana naine, ainus inimene, kes oli valmis oma elu Blondini kätte usaldama, oli ta ema.
Usk pole üksnes intellektuaalne veendumus, see tähendab ka oma lootuse panemist Jeesusele. Paljud küsivad: “Kui palju usku see siis nõuab?”
Jeesus ütleb: “Selleks on vaja vaid “sinepiivakese” suurust usku”.
Piibli järgi väljendub usk kolmel viisil:
- ilmneb see õpetuses, mida sa usud.
2. osaduses Jumalaga ja kogudusega
3. kõlbelises käitumises ja eluviisides
Pühakiri õpetab meile, et usk ei lõpe sellega, kui ta on aidanud sind päästmisele, toonud Kristuse juurde. Usk jätkub, usk kasvab. Ta võib olla algul üsna nõrk, ent ta muutub tugevamaks, kui hakkad lugema Piiblit, palvetama, kirikus käima ja kogema Jumala ustavust su kristlikus elus. Usu kasvamine on valulik protsess.
Kesksel kohal on ikkagi see, kuidas kristlane ise kasvamisele vastab. Just see määratleb usu õitsengu või närbumise.
Hulk aega tagasi, kui plastiline kirurgia tegi esimesi samme, pidid patsiendid oma välimuse parandamiseks taluma piinarikkaid operatsioone. Mõned kirurgid arvasid, et kohaliku tuimestuse kui ka üldnarkoosi kasutamine rikub lõpptulemust. Carol Lombardil, kes autoõnnetuses sai tõsiseid näovigastusi, tuli valida – kas ränk valu opilaual või moondunud nägu. Ta valis valu. Kuid valu iseenesest ei taganud veel opi õnnestumist.
Selles olid võrdväärsed kaks tegurit:
* kirurgi osavus ja
* antud juhul pr.Lombardi rahulikkus
Oleks ta skapellilõike hetkel või nõelapiste momendil kas või pisutki pead käänanud, võinuks operatsioon ilu taastamise asemel ta näojooned vääramatult rikkuda.
Piibel ütleb: Hb 12:11 “Ükski kasvatamine ei tundu samal hetkel olevat rõõm, vaid toob kurvastust; aga hiljem see annab õiguse rahuvilja neile, keda selle varal on harjutatud.”
Pane tähele: “…neile, keda selle varal on harjutatud…” Siin ongi asja tuum. Hingekirurgia võib taastada Jumala ilu võrdkuju sinus. Jumala õrnus ja osavus on sinu käsutuses. Skapell on tõstetud su kohale ja haavaniidid on valmis pandud. Kuidas sa vastad? Kas hakkad väänlema ja vingerdama? Või tänad Teda vaikselt – mitte valu, vaid sellele järgneva paranemise eest. Jumal ei muuda sind nõiaväel. See tähendab, et sinu probleemid ei kao mitte üleöö. Kuid olulisem muutmistöö kulgeb aeglaselt ja sageli ka valu saatel Kuid usaldus ja mõistmine leevendavad seda.
Loeme Piiblist:
Jk 1: 2-3 “Pidage seda lausa rõõmuks, mu vennad, kui te satute mitmesugustesse kiusatustesse, kuna te teate, et teie usu läbikatsumine teeb teid kannatlikuks.”
Selles mõttes me kannatustest rõõmu tunnemegi. Aga mitte sellepärast, et kannatada on hea. Jumal muudab meid läbi kannatuste, nii ta täiustab ja tugevdab meie usku, muudab selle vastupidavamaks. Seepärast peame ka kannatustes Jumalat tänama.
Nii toimides leiad, et pinge alaneb ja raskemeelsuse vaim asendub kiituserüüga.
* Jumala sõna
* Jeesuse töö
* Ja Püha vaimu tunnistuse kaudu
Võivad need, kes usuvad Jeesusesse, olla kindlad, et nad on Jumala lapsed, ning et neil on igavene elu.
Ja ma olen kindel, et siis ei tekki ka küsimust Kuidas ma võin oma usus kindel olla?