Nicky Gumbeli “Elu küsimused” järgi

Kõik kristlikud konfessioonid peavad Piiblit oma usu ja elu tähtsaimaks juhiseks. Ühel meelel ollakse ka selles, et ta on Jumala tahtel sündinud kogumik.

Iisraeli rahva ajalugu oli Jumala lunastuslugu, mis lõplikult teostus Jeesuses Kristuses. Prohvetite ettekuulutused läksid temas täide. Sellepärast võttis algkirik VT oma Pühakirjaks.

Piibel on eriline selle poolest, et ta on väga võimas raamat. Piibli lugemine ja tundma õppimine on muutnud miljonite inimeste elu radikaalselt. Siiski tuleb öelda, et Piibel pole mingi maagiline raamat.

Viimastel aegadel on inimeste eriline huvi tõusnud kõikvõimalike okultsete alade vastu. Alates horoskoopidest ja kaardipanijate ennustustest kuni väga tõsiste ja siduvate asjadeni nagu posijate ja lausujate juhtimisel hauataguste jõududega kontakti otsimisteni. Üldiselt näib selle taga olevat inimese üldine uudishimu, soov saada teada tulevikku ning igatsus kokku puutuda millegi üleloomulikuga. Okultistlik praktika pakub võimalust kokku puutuda küll üleloomulikuga, ent see on kokkupuude kurjuse jõududega, mis pole sugugi ohutu ega pikas perspektiivis ka meeldiv.

  Piibel juhib meid elava Jumala juurde.

Siin on samuti kõne all kokkupuude üleloomulikuga, ent hea, armastava ja õiglase Jumalaga. Korrektne oleks siis öelda, et väge pole Piiblis eneses – mis on lõpuks ju vaid paberile trükitud tekst – vaid Jumalas, kellest räägitakse Piiblis. Piibel on Jumala sõna ja «Jumal on oma sõna taga», ta teeb selle tõeks.

Vägi on siis selles, et kui Piiblis on midagi tõotatud ja me selle kohaselt toimime, siis ka Jumal teeb oma üleloomuliku osa. Näiteks kui me palvetame Jumala poole, siis Jumal vastab.

Mõnikord küsitakse: Miks te kristlased väidate, et teie raamat just see kõige õigem on?

On ju igasuguseid ning üsna õpetlikke ja teravmeelseid usualaseid kirjutisi. Miks needki ei võiks Jumala sõna olla?

Kõigepealt on üsna ebaharilikud Piibli enese väited Piibli kohta. Näiteks loeme 2Tm 3:16: «Kõik Kiri on Jumala Vaimu poolt sisendatud [inspireeritud] ja on kasulik õpetuseks, noomimiseks, parandamiseks ja juhatamiseks õiguses.»

Sarnaseid väiteid on teisigi, kus Piibel vihjab oma üleloomulikule päritolule. Kuigi need väited pole iseenesest mingid tõendused, on nad märkimisväärsed.

Teiseks tuletame lihtsalt meelde, et Piibel ajaloolise dokumendina on usaldusväärne.

Piibel on hämmastav ja absoluutselt unikaalne oma ajalooliste prohvetlike ettekuulutuste poolest.

Selles osas ei ole teistel religioonidel midagi «ette näidata».

Neil on küll pühadeks peetavaid kirju: Koraan islamiusulistel, Veedad hinduistidel, Buddha või Konfutsiuse kõned. Need kirjutised võivad olla küll «valgustavad», ent need ei haaku ajalooga sel viisil, nagu Piibel seda teeb.

Kolmandaks on Piibli õpetused head, kasulikud ning nende paikapidavust saab ellu rakendades eksperimentaalselt ka kontrollida.

Me oleme oma moraali sellele üles ehitanud (või vähemalt, me tahaks, et see nii oleks): Alates kümnest käsust ja lõpetades Jeesuse ülima käsuga teha teistele sedasama, mida sa soovid, et sulle eneselegi tehakse.

Piibli «eksperimentaalne kontrollitavus» ei seisne eelkõige siiski moraalsetes elujuhistes, vaid just selle üleloomuliku teostumises, mida Piibel kuulutab:

*  inimeste päästetud saamine usu kaudu,

*  Jumala Püha Vaimu töö, millest räägime mõnes järgnevas loengus loodetavasti

piisavalt põhjalikult,

* vastused palvetele ja muu seesugune.

See pole üksnes jutt, see toimib ja me võime seda vaadelda igas koguduses.

Neljandaks on kordumatu Piibli sõnumi ühtsus, samas kui arvestame selle kirjutamise suurt ajavahemikku – umbes 1500 aastat – ning kirjutajate suurt hulka – umbes 40 – ning eripära -kuningatest lihtsate tööinimesteni.

Juba üksnes need asjaolud annavad meile piisavalt põhjust võtta Piiblit tõsiselt.

  Piibel – juhis eluks Jumalalt

Kui ostate endale näiteks tolmuimeja, siis saate kaasa ka juhendi, kuidas seda masinat kasutada. Kui masin rikki läheb või hooldust vajab, siis saate juhendist nõu ning oskate riista võib-olla isegi korda teha. Inimene on palju keerulisem ja hinnalisem kui ükski masin. Kas inimese ja tema elu jaoks on olemas «juhend».

Piltlikult võib öelda, et Piibel on see.

Kusagil Murphy seadustes, on kirjas selline asi: «Kui enam muu ei aita, siis lugege tarvitamisõpetust.» See iseloomustab hästi enesekindla ja endast heal arvamusel olevat inimest. Mõned inimesed ei pöördu kasutusjuhendi poole isegi viimases hädas ning lasevad oma elul lõplikult nässu minna, arvates, et oma tarkuse või teiste inimeste nõuga hakkama saavad. Piibel on elu juhend, mida täpsemalt me selle järgi toimime, seda paremini meie elu läheb. Et elu juhendi järgi toimida, peab seda juhendit tundma. Piiblit on tarvis tunda, et teada, kuidas me vigadeta võiksime elada.

Piibel tuleb appi ka siis, kui viga on juba tehtud – kuidas seda viga parandada.

Kristluse kohta võib öelda, et see on ilmutatud usk.

See, mida me Jumalast ja tema töödest teame, on inimesele ilmutatud ehk näidatud.

Piibel on Jumala ilmutus, aga Jumal on midagi endast ilmutanud ka looduses (Rm 1:19-20; Ps 19). Teaduseks me nimetame seda, kui inimene uurib, kuidas Jumal on end looduses ilmutanud. Kui sa vaatad, kuidas loodus on üles ehitatud, siis võid tulla järeldusele (nagu paljud enne sind), et Jumal on tark ja mõistuslik olend.

Kui sa vaatad tähistaevasse, saad aimu Jumala lõpmatusest. Kui seisad ookeani kaldal või suurte mägede jalamil, mõistad midagi Jumala võimsusest. Kui vaatad inimest, saad ka midagi teada Jumala kohta.

Piibel on Jumala eriline ilmutus ning see ei ole vastuolus sellega, mida me looduses ja inimese juures näeme

Pigem võib öelda, et need täiendavad üksteist. Seega võime öelda, et usk Jumalasse ja teaduse abil maailma uurimine ja seletamine ei ole vastuolus. Need teadlased, kes siiralt ja eelarvamusteta on Jumala loomingut uurinud, on varem või hiljem märganud ka Loojat. Piibel kui Jumala eriline ilmutus tähendab seda, et teatud ajal, kohas ja olukorras Jumal andis midagi inimesele edasi. Et see kaduma ei läheks ja oleks teistelegi kättesaadav, oli mõistlik see üles kirjutada.

Nii jõudis Piibel kirjapandud Jumala sõnana lõpuks meie kätte. Mõistagi oli see pikk ja mitte nii lihtne protsess, kui see siin öelduna kõlas. Alguslood, patriarhide lood ning Moosese lugude põhituumik kandus esialgu ühelt sugupõlvelt teisele edasi suuliselt. Enne kirjaoskuse õppimist suudeti pärimuslikku ainest pidada meeles hämmastavalt palju.

Iisraellased õppisid kirjaoskuse umbes 13.saj. eKr.

See toimus otsustaval hetkel – peaaegu samaaegselt vabaneti Egiptuse orjapõlvest. Exodus jäi iisraellaste meelde kui kõikide hilisemate Jumala lunastustegude algmudel. Nüüd osati sellest ka kirjutada, mitte ainult jutustada. Rahvapärimust hakati sihikindlalt koguma ja kirja panema Taaveti ja Saalomoni valitsusaja järel.

Kuigi looduses on Jumalast üht-teist ilmutatud, on Piibel inimesele hädavajalik.

Piiblis on räägitud sellest, kuidas inimene võib päästetud saada ja lahendada patuprobleemi, mis muidu eraldab teda Jumalast. Pole ühtegi teist raamatut, mis räägiks nii selgesti inimese patust kui Piibel. Pole ka ühtegi teist  raamatut, mis oleks saanud nii fanaatilise tagakiusu osaliseks kui Piibel.

Piibli tõed on valusad kuulda.

Ajaloost teame, et piiblit on püütud kõikidel ajastutel hävitada ja keelu alla panna. Ja siiski on piibel säilinud. Kui kirjandus püüab parandada teatud elunähtusi, siis piibel seevastu parandab inimest ennast.

Levinud vabandus inimeste suus on, et nad ei saa Piiblist aru.

Kui tõsiseltvõetav see väide on?

Mõni on kuulnud Peetruse murest, et kõik, mida armastatud vend Paulus kirjutab, pole kergesti arusaadav ning see võib hooletul kasutamiseks enesele kahjuks tulla (2Pt 3:15-16).

Kuigi Piiblis on asju, mida on isehakanud seletajail raske mõista, pole Jumala Sõna liiga keerukas mõistmiseks. Nad meenutavad teise klassi koolipoissi, kes on korrutustabeli pähe õppinud, hakkab siis keskkooli matemaatikaõpikut uurima, varsti aga selle kui täiesti arusaamatu kõrvale jätab. Me peame leppima, et me ei tea kõike ega saa ka kõigest alati aru. Aga me võime alati rohkem õppida.

Võime Jumala sõnast aru saada pole niivõrd intellekti kui moraalsuse ja vaimsuse küsimus (2Kr 2:14; Jk 1:5-6).

Piibel on kirjutatud nii, et see on arusaadav kõigile, kes loevad seda Jumala tahet otsides ja olles valmis seda järgima

See ei tähenda aga, nagu poleks võimalik siiral otsijal Jumala Sõnast valesti aru saada.

Peaksime julgesti kasutama vaimulikke ja tehnilisi võimalusi, nagu

• palvetamist,
• paastumist,
• osadust teiste kristlastega,
• mitmeid piiblitõlkeid ja abimaterjali, et mõista Jumala Sõna võimalikult paremini.

Kuigi me ei saa aru kõigest (ma ei mõtle siin ainult keelelisi või tehnilisi probleeme, vaid ka tõsiseid väljakutseid meie loogilisele mõistusele – näiteks kurjuse probleem) või ei oska seletada, võime me siiski Piiblit oma elu juhisena usaldada.

Olekski tegelikult veidi kummaline, kui me Jumala sõnast absoluutselt täiesti aru saaksime.

Jumal on meist niivõrd üle, et inimeste keel on puudulik väljendusvahend Jumala sõnadele ning kui see ongi väljendatud, siis võib meil ka mõistusest puudu jääda, et kõigest aru saada.

Piiblis on piisavalt asju, millest on väga lihtne aru saada ja mis räägivad, kuidas on hea ja mõistlik oma igapäevast elu korraldada.

Olen kuulnud inimesi ütlevat, et neile ei meeldi mingid reeglid, nad tahavad elada vabal ja nii kuidas aga ise soovivad. Tegelikult meile vaevalt meeldiks elu, kus pole mingeid reegleid. Eesti Vabariigi seadused on reeglid, mõned neist võivad meile mitte meeldida, kuid tegelikult ei jõuaks me ilma seadusteta kuhugi. Elu oleks nagu džunglis. Või kujuta ette, kui kõik hakkaksid liiklema «vabalt, nii nagu igaüks ise tahab». Vaevalt me varsti tänavale minna julgeksime

Meil on vaja aru saada, et hästi tehtud reeglid töötavad meie kasuks, nii isiklikuks kasuks kui ka ühiseks kasuks

Jumala tehtud reeglid on hästi tehtud ja neid täites on võimalik elada tähendusrikast ja viljakat elu, mis on täis rõõmu ja rahu. Elu juhendi mõttes on Piibel Jumala reeglistik. Kui Piibel ütleb: «Ära tapa, ära varasta, ära riku abielu», siis mitte selleks, et rikkuda meil kogu rõõm elust, vaid selleks, et meil endil ja ka teistel meie kõrval oleks hea ja julge elada.

  Piibel – armastuskiri Jumalalt

Jumal mitte üksnes «ei ole rääkinud» Piibli kaudu, vaid ta räägib ka tänapäeval. Paljude heade raamatute autorid on juba surnud, kuid nii ei ole Piibliga – Jumal elab.

Jumal elab ja tahab, et meil oleks temaga elav suhe. See tähendab ka rääkimist. Meie räägime Jumalaga, kui palvetame, sellest lähemalt järgmisel korral. Jumal räägib meiega mitmel viisil, ent peamiselt oma sõna – Piibli – kaudu.

Piibli peaeesmärk on näidata meile, kuidas me saame hakata suhtlema Jumalaga Jeesuse Kristuse kaudu.

Tegelikult pole Piibli uurimisest erilist kasu, kui me ei jõua Jeesuse Kristuseni. Piibli sõnum on juhtida inimene tagasi Jumala juurde. Tee selleks on valmistanud Jeesus Kristus. Tema suri meie pattude eest, nagu me möödunud loengus kuulsime, selle kaudu on meile avatud juurdepääs Jumalale. Jumal saatis oma Poja armastuse pärast meie vastu. Seepärast me võime Piiblit nimetada ka armastuskirjaks Jumalalt inimestele. Kui inimesed loevad Piiblit, siis nad võivad saada kristlasteks. Jumal räägib Piibli kaudu muidugi ka kristlastele.

Mõnikord võib lihtsalt Piiblit lugedes pilk millelegi peatuma jääda, millest justkui enam edasi ei saa. Sageli on selliseid asju juhtunud, kui inimene loeb Piiblit mingi mure, probleemi või küsimusega Jumala ees. Kirjakohtade kaudu saab Jumal meile rääkida.

Mõnikord on Jumal üllatavaid asju rääkinud ka juhuslikult või pooljuhuslikult.

Hea näide:

Ühes Ida-Aafrika külas jutustatakse lugu naisest, kes kandis alati kaasas kulunud Piiblit ega loobunud sellest kunagi. Külarahvas hakkas peagi teda kiusama: “Miks just piibel? Leidub ju palju teisigi raamatuid, mida lugeda?”

Naine aga elas piibliga edasi ja ta ei vihastanud, et teda kiusati.Lõpuks ühel päeval põlvitas ta nende keskele, kes teda naersid, tõstis piibli pea kohale ning ütles naeratades:

“Tõepoolest, ma võiksin ka teisi raamatuid lugeda. Kuid on olemas ainult üks raamat, mis mind loeb – see on Piibel!”

Selles ongi Piibli uurimise kogu saladus.

  Millest koosneb siis  Piibel?

Piibel koosneb VT ja UT-st.

VT-s on 39 raamatut. UT-s on 27 raamatut. Seega Piiblisse kuulub 66 eri aegadest pärit ja algselt eraldi olnud raamatut, mis tagantjärele on üheks kogumikuks koondatud.

Seega võime öelda, et tegelikult on Piibel pisike raamatukogu.

Peaaegu kogu VT on kirjutatud heebrea keeles. Üksnes osa Taanieli raamatust on aramikeelne. Arami keelt kasutati hellenistlikul ajal rahva kõnekeelena.          Heebrea  keelt aga seevastu kasutati ainult jumalateenistustel.

Pühakirja on hoitud erilise hoolega.

Aastast 90 pKr alates on juudi Jamnia koolkond orjaliku truudu-sega kopeerinud alusteksti põhjal kõik käsikirjast käsikirja ja trükist trükki.

Lõpuni kulunud tekstid hävitati, mattes need maha, et Pühi Kirju hoida rüvetamisest.

Seega võime öelda, et ühegi teise antiikajast päritoleva teksti sõnaline kuju ei seisa nii kindlal alusel kui Piibli oma.

Põgusast pilgust Piibli lehekülgedele piisab mõistmaks, et meie ees avaneb paljuski võõras maailm.

Selle kultuur seostub muistse aja ning meie jaoks ka kauge rahvaga.

Kuid ometigi on Piibel ülimalt kaasaegne.

Korraga koged, et kombed ja kehakatted võivad varieeruda, kuid inimesed on jäänud sügaval sisimas ikka samasugusteks.

Tihti  on öeldud, et VT-s on liiga palju julmust ja tapmist.

Jah, tõsi ta on. Mõnel on raske kiita heaks Piibli teatud isikute jul-must ja kuritegusid.

Paljud piibli-inimesed on kõike muud kui eeskujulikud.

Aga Piibel kõnelebki reaalsetest inimestest, mitte inimese ideaalpildist.
Kuigi VT-s on julmust, ei ole VT elutegelikkusest julmem.

Julmad teod puudutavad Piiblis samasuguseid inimesi, keda maailm on täis ka tänapäeval.

Piiblit on raske mõista õigesti, kui unustatakse selle ajalooline areng.
Võime öelda, et Piibel mitte ainult ei sisalda Jumala Sõna, vaid see on Jumala Sõna.

   Kuidas lugeda Piiblit?

On kaks viisi Piibli hülgamiseks:

• Üks viis on avalikult eitada, võidelda ja vaielda Piibliga ja selles kirjutatuga. Seda võimalust kasutavad peamiselt mittekristlased.
• Teine võimalus on lihtsalt Piiblit mitte lugeda ja seda mitte tunda. Seda võimalust kasutavad mõnikord ka kristlased.

Kui sa ei ole end siiamaani pidanud mingiks eriliseks piiblilugejaks, siis otsusta nüüd Piiblit regulaarselt lugema hakata.

Kui sul pole Piiblit, siis hangi endale.

Võib-olla loed sa nüüd Piibli läbi ainsa hingetõmbega.

Võib-olla vähehaaval – Piiblis on kokku 1189 peatükki ja kui loed neli peatükki päevas, saad Piibli läbi loetud umbes 9. kuuga.

Aga võta endale plaaniks Piiblit vähemalt korra päevas lugeda ning eesmärgiks Piibel läbi lugeda.

Sedalaadi lugemisel on oma eelis – saad linnulennulise ülevaate väga erinevatest piibellikest kirjutistest, mis on koostatud 1500 aasta vältel.

Halvim, mis sinuga juhtuda võib, on see, et võid end siis nimetada kultuurseks inimeseks, kes on Piibli läbi lugenud.

Aga ka Jumal võib selle lugemise ajal sinuga rääkida ja see on hoopiski põnevam.

Vali endale piiblilugemiseks rahulik aeg ja paik. Ütle Jumalale, et ta räägiks nende kohtade kaudu, mida kavatsed lugeda. Ja siis loe! Alusta Uuest Testamendist.

Loe tähelepanelikult

Alati on hea esitada oma tähelepanu kontrollimiseks kolm järgmist küsimust:

1. Mida siin on öeldud? Kui vaja, loe veel teinegi kord ja vaata, kas saad aru.
2. Mida see tähendas inimesele, kes luges seda esimest korda. Tuleb arvesse võtta, mis on kirjutatud natuke eespool ja natuke tagapool, Kui võimalik, kasutada ka abimaterjale.
3. Mida see tähendab minule, minu olukorras (mu pere, töö, kool, elu-olu)? See on kõige olulisem ja põnevam küsimus ja just siin võib Jumal sinuga rääkima hakata!

Püüa loetut ellu rakendada

Nagu varemalt ütlesin: Kristus on eksperimentaalne, see pole «pealtmäärimise» rohi, vaid mõeldud «sisse võtmiseks».

Jeesus ütles: «Igaüks, kes neid mu sõnu kuuleb ja nende järgi teeb, sarnaneb aruka mehega, kes ehitas oma maja kaljule.» (Mt 7:24).

Piibli lugemine, selle tundmine ja mõistmine on head ja vajalikud, kuid mitte lihtsalt, et me oleksime targemad ja haritumad, vaid et me võiksime elada oma elu Jumala tahtmisega kooskõlas.

Niiviisi edasi mõeldes võime jõuda isegi järelduseni, et Piibel on üks ohtlik raamat. Iga võimas asi ongi ohtlik. Kui seda õigesti kasutada, on sellest palju kasu, aga kui sellesse hooletult suhtuda, on palju kahju.

Jeesus ütles, et Piibel on elu sõnaks neile, kes selle vastu võtavad, kuid surma sõnaks neile, kes selle hülgavad (Jh 12:48).

Jeesus ütles Vana Testamenti (5Ms 8:3) tsiteerides: «Inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust.» (Mt 4:4).

Ka mujal Piiblis võrreldakse Jumala sõna toiduainega (Jh 4:34; 6:27-58; 2Kr 3:2; Hb 5:12-14; 1Pt 2:2).   See annab mõista, et Jumala Sõna on vajalik meie ellujäämiseks ning seda eelkõige vaimulikus mõttes, samuti nagu füüsiline toitumine on tarvilik füüsilises mõttes kasvamiseks ja ellujäämiseks.

Tegelikult peaks Piiblit lugema ja uurima palvetades.
Kuna Piibel on Jumala raamat, siis peaksid minema esmalt Jumala juurde ja teda paluma, et ta aitaks seda sinul mõista. Muidugi, ega sa kohe kõigest pruugi aru saada. Jumal õpetab sind vähehaaval – kui oled ühest asjast aru saanud, õpetab ta sind edasi.

Piiblisalmide päheõppimine

Ka see kuulub Piibli kasutamise juurde. Vana tarkus ütleb, et ei maksa oodata, kuni meile vajalikud asjad «pähe kuluvad».Targem on need teadlikult selgeks õppida. Nii on lugu ka Jumala sõnaga. Kaasaegne inimene on väga mugav ning vähese keskendumisvõimega.

Meile tunduvad muinasjuttudena lood rabidest või evangelistidest, kes Vana Testamenti või kogu Jeesuse elu ja kõnesid peast teadsid. Milleks pähe õppida?

Meil pruugib vaid Piibel lahti lüüa ja seal see on!

Sageli inimesed püüavad vabanduda viletsa mäluga. Tegelikult on enamuse inimeste mälu vägagi hea.

Enamus meist mäletab oma nime ja aadressi, telefoninumbrit ja sedasama veel paljude oma sõprade-tuttavate kohta. Paljud võivad öelda vägagi huvitavaid fakte oma hobi või lemmikspordiala kohta ­ peast.

Jumal ütles Iisraeli rahvale: «Need sõnad, mis ma teile täna annan, jäägu teie südamesse!» (5Ms 6:6). Selleks, et Jumala sõnu oma elus täita, peavad need olema meile väga ligidal ­ «meie südames ja suus» (5Ms 30:14).

Isegi siis, kui Piibel meil kogu aeg käepärast on, ei suuda me mõnikord vajalikku kirjakohta leida. Me arvame teadvat, mida Piibel mingi asja kohta ütleb, ent ei suuda seda kinnitada. Põhjuseks on nigel piiblitundmine ja abiks on siingi kirjakohtade päheõppimine. Kui sa ei tea kirjakohta peast, siis vähemalt tea, kust seda leida võib.

  Lõpetuseks:

Uus Testament on Vanasse peidetud.
Vana Testament  on Uues Testamendis ilmutatud.
VT pole UT-ta täiesti lõplik.
UT pole Vanat täiesti mõistetav.

Ps 119: 105 “Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu jalgteel!”