Palvetamine on üks tähtsamaid tegevusi meie elus.

Miks nii? Sest palvetamise teel me suhtleme oma taevase Isaga, Jumalaga. Jeesus ütles, et sina, kui sa palvetad, siis mine oma kambrisse ja lukusta uks, palveta oma Isa poole, kes on varjatud (Mt 6:6).

Palve on suhtlemine, mitte rituaal ega usuline harjutus.

Palvel pole pistmist mehaanilise päheõpitud fraaside kordamisega. Palve ei pea olema peaaegu et luuleline, ilukõne, vaimulik ja teoloogiline meistriteos, pikitud kaunisti valitud piiblilõikudega. Jeesus ütles, et palvetades ärge lobisege, arvates, et Jumal kuuleb kedagi sõnaohtruse pärast (Mt 6:7).
Palve on kõne taevase Isaga, Jumalaga. See on vertikaalne, mitte horisontaalne.

•  Kõne on suunatud Jumalale,
  
  
•  mitte inimestele,
  
  
•  kes võib-olla seda ka kuulevad.
  
  
•  mitte ka sinule endale,
  
  
•  vaid Jumalale.

Hea näide: 

Väike poiss karjus kord kõva häälega:
“Kallis Jumal! Ma sooviksin sünnipäevaks suurt mänguautot!”
Ema keelas teda:
“Miks sa karjud niimoodi!? Ega Jumal kurt ei ole!
“Ma tean küll, aga vanaisa on kõrvaltoas.”Meie palve Jumalaga ei ole suhtlemine selles mõttes nagu igapäevane ärisuhtlemine. Me ei informeeri Jumalat sellest, mida meie teame, et siis Jumala ka seda teada saaks. Jeesus ütles, et teie Isa taevas teab enne, kui te seda palute (Mt 6:8). Meie palve ja pöördumine Jumala poole vajadustega näitab siiski, et me just Teda oma vajaduste täitmisel usaldame. Kristlik palve on palve Jumala Isa poole. Jeesus õpetas palvetama nii: «Meie Isa, kes sa oled taevas!» (Mt 6:9).
Me pöördume Jumala poole isiklikult ja pöördume isiku poole. Me ei räägi tühjusega, vaid Jumalaga, kes kuuleb. Inimene on valmistatud Jumala kuju järgi, seega see, mida meie nimetame «isiksuseks» inimeses, on pärit Jumalalt. Me saame Jumalaga suhelda kui isik isikuga, mõnes mõttes on palve sarnane iga teise suhtlemisega, mis meil on mõne lähedase inimesega.
Kui me pöördume Jumala poole, siis sobib sellesse suhtesse teatud respekt.
Jumal on Jumal ja meie ei ole. Tema on maailma looja ning loonud ka meid.
On mõistetav, et me respekteerime oma isa. Jumal on «Isa taevas», temal on määratu vägi, ta on väärt austust ja aukartust.
Teisalt võime pöörduda Jumala poole väga usalduslikult nagu lähedase isiku poole.
Piiblis on kasutatud palvetamise juures isegi sellist pöördumist Jumala poole, mida võiks tõlkida «Kallis Isa» või «Issi».
Need kaks aspekti palvetamise juures tunnistavad Jumala kahesugusest olemusest.
Ühest küljest on Jumal «sealpoolne» ehk transtsendentne. Ta on suur, võimas, oma väes, pühaduses ja majesteetlikkuses ülim ja meile kättesaamatu.
Teisest küljest on Jumal lähedalolev, me võime tema poole pöörduda siin ja nüüd ning ta on tõotanud seda kuulda. Ta võib sinuga olla isiklikus suhtes.
Et nüüd see võõrsõna nimetamata ei jääks – selle kohta öeldakse, et Jumal on ka immanentne.
Ja kõige hämmastavam on see, et Jumal on mõlemat ühteaegu.
On vajalik, et me palvetades teame, milline on meie taevane Isa.

Piibel ütleb, et palvetada tuleb uskudes.

Mõtle mõnele olukorrale, kus sa oled abi vajanud.
Üldiselt läheksid abi paluma selliselt inimeselt, keda sa tunned ja tead, et tal on vähemalt kaks omadust:
Ta on heatahtlik ning lahke inimene, kes on nõus sind aitama
Tal on võimalik seda teha või anda, mida sa vajad

Kuidas on Jumalaga?
Kas Ta ikka on heatahtlik ja valmis meid aitama?
Ja kas Ta üldsegi saab meid aidata?
Võime alati kinnitada, et meil on õige arusaamine Jumala headuse ja kõikvõimsuse kohta, ent meie palveelu annab sellest veelgi selgema tunnistuse.

Mida rohkem me tunneme Jumalat, seda julgemini ja suuremaid asju me palume.

• Mida enam me palume, seda enam me saame.
• Ja seda paremini õpime tundma Jumalat.

Nii et usk on palve eelduseks, aga samas usk kasvab, kui me palvetame. Kristlik palve on palve Jeesuse nimel

Võib-olla olete kuulnud, et inimesed lõpetavad palve umbes nii: “Me palume  seda Jeesuse nimel, aamen.” Sõna “aamen” on laenatud kreeka keele kaudu heebrea keelest ja tähendab lihtsalt “tõesti”. Tegelikult ei öeldud seda sõna algselt palvetaja poolt, vaid avalike palvete puhul ütlesid seda teised, kes palvet kuulsid ja sellega oma nõusolekut avaldasid.

Kuid mida tähendab Jeesuse nimel palvetamine?

See tähendab, et ilma Jeesuse Kristuseta ei oleks meil oma palvetega üldse Jumala juurde asja. Patusel inimesel ei ole juurdepääsu pühale Jumalale. Oleme juba õppinud, et üksnes Jeesuse Kristuse ristisurma tõttu antakse inimesele tema patud andeks ja ta võib tulla Jumala ette. See kehtib ka oma palvetega Jumala ette tulemisel.

  Seda võib illustreerida järgmise näitega:

Kui ma võtaksin tšekiraamatu ja kirjutaksin tšeki 1000 kroonile, siis ei teki kellelgi mingeid raskusi pangast see raha kätte saada, sest mu panga arvel
on juhtumisi rohkemgi.

Aga kui ma kirjutaksin tšeki miljonile kroonile, siis poleks teil sellest mingit kasu. Mul lihtsalt ei ole seda raha.
Seega pangatšeki väärtus ei seisne ainuüksi sellele kirjutatud summas vaid ka allkirjas – kes sellele alla kirjutab.
Kui see olen mina siis on tšekil teatud väärtus, aga kui kirjutab miljonär, siis on hoopis teine.
Jeesuse nimel palvetamine on siis otsekui Jeesuse allkirjaga palvesoovide esitamine.
Jeesuse nimel palvetamine pole mingi maagiline vormel.

See, et keegi “Jeesus, Jeesus, Jeesus” pomiseb, ei lisa tema palvetele iseenesest midagi. Küsimus on selles, kes meie tunneme Jeesust isiklikult ja veelgi enam – kas Jeesus tunneb meid. Kristlik palve on palve ühes Vaimus.

Me hakkame eelolevates loengutes põhjalikumalt Püha Vaimu tööd uurima, praegu etteruttavalt niipalju, et Jumala Püha Vaim ise aitab meil palvetada.

  Kuidas ta siis aitab?

Piibel ütleb, et kui me ei tea, kuidas oleks õige palvetada, siis tuleb Vaim meile appi.
Teiseks: Püha Vaim ise palvetab meie eest. (Rm 8:26-27)
Kolmandaks: Püha Vaim annab meile võime palvetada ka salajasi asju (1Kr 14:2).

Ühes Vaimus palvetamise juures tahaksin peatuda veel üksmeele vajadusel. Kõigepealt näib see puudutavat olukordi, kus mitu inimest koos palvetavad. Jeesus ütleb, et nad peaksid olema üksmeelel selles, mida nad paluvad, kui nad tahavad saada Jumalalt vastuseid oma palvetele (Mt 18:19). Teises kohas öeldakse Piiblis (Ef 2:18), et meil on taevase Isa juurde ligipääs vaid ühes Vaimus, Pühas Vaimus. See tähendab, et igamehel ei ole oma “privaatset kanalit” Jumala juurde, vaid see on ka “vaimuliku häälestumise” küsimus.

Mitte sugugi iga vaim ei vii meid Jumala juurde.

Miks palvetada?

Palve on eluliselt väga tähtis. Kui eelmises loengus oleksime Piibli lugemist võinud võrrelda toitumisega, siis palvet on sageli võrreldud hingamisega. Loengu alguses nimetasin, et palvetamine tähendab kõigepealt Jumalaga suhtlemist. Juba esimeste loengute jooksul nägime, et kristluse sisuks pole eelkõige mingi tegevus ega ka mingite asjade teadmine, kuivõrd just elav suhe Jumalaga. Palve on üks olulisemaid viise, kuidas me seda suhet aktualisee-rime ehk siis tegelikult suhtleme. Pole raske näha, et kui pole suhtlemist, siis pole ka suhet.

Tavaliselt seostub meie mõtteis palvetamisega millegi küsimine Jumalalt. Meil on alatasa vajadusi ja me võime neid Jumala ette tuua. Aga millegi palumine pole ainus palvetamise viis.

On olemas kiituse- ja tänupalveid, patutunnistuse ja -kahetsusepalveid, palveid, mis on viisistatud ja neist on saanud laulud.
On olemas eestpalveid, kus me palume teiste inimeste või nende vajaduste eest.
On ka vaikivaid, sõnatuid palveid, kus me tegelikult kuulame, mida Jumalal öelda on.
Üks põhjus, miks tuleks palvetada, on see, et Jeesus ise palvetas ning õpetas palvetama ka oma järgijaid.
Jeesus suhtles pidevalt oma taevase Isaga, võib öelda, et tema suhe oli täiuslik, seepärast on ta meile eeskujuks palvetamises.
Lisaks eeltoodud põhjustele on hea teada, et Jumal on tõotanud tasuda neile, kes teda paluvad (Mt 6:6).

  Milline see tasu võiks olla?

Esiteks tuleb meelde mõni palvevastus – me palusime ja Jumal vastas.
Palve tagajärjeks ehk tasuks on meie üha süvenev suhe Jumalaga. Mida enam me palume, seda enam saame palvevastuseid ja seda usalduslikum on meie suhe Jumalaga.

Ma lisan veel ühe hea põhjuse palvetamiseks.
Palve muudab seda maailma.

Täpsemalt öeldes: Kui meie palvetame, siis Jumal tegutseb ja maailm muutub paremaks paigaks.
Kõigepealt muudab palve meid endid.
On tähele pandud, et suhtlemine muudab inimesi.
Suhtlemine Jumalaga – väga mõjuka isikuga – muudab meid ka. Nii võime öelda, et kui me palvetame, siis me muutume ja juba seegi üksi oleks hea.
Olen kuulnud mõnikord inimesi arutlemas, justkui olekski meie endi muutumine palve ainus tulemus.
Nad arutlevad võib-olla nii: Jumal on kõikvõimas, Ta teab kõike ja on täiuslikult püha ning õiglane.
Jumalal on plaan selle maailma jaoks – Ta teab, mida Ta tahab teha ja see on õige mida Ta tahab teha ning Ta viib selle ka täide.
Milleks on siis veel vajalik minu palve? Jumal teeb niikuinii seda, mis on Tema plaan ja kuna see on parim, siis ongi hea.
Samas leiavad need tublid arutlejad Piiblist kohti, kus meid lausa otse kutsutakse üles palvetama (Lk 11:9-10, 18:1-8) ning öeldakse, et palve on väärtuslik (Jk 5:16).

  Kuidas need asjad omavahel kokku sobivad?

Mõned on jõudnud järeldusele, et palvetamine on otsekui mingi enese-stimuleerimine, et kutsuda endas esile positiivne suhtumine, et saaks tehtud see, mida me peame ise ära tegema.

Palvetamine pole aseaine ega vabatahtlik lisand sellele, mida me peame ise ära tegema.
Palvetamine on töö, mida me peame ise ära tegema lisaks sellele, mida me peame ära tegema.
Kunagi ilmus üks lasteraamat.
Selle raamatu pealkiri oli huvitav: “Sina võid maailma muuta”.
Kui seda raamatut lugeda, siis avastad kui palju vajadusi on siin maailmas.
Aga eks me oleme tegelikult ennemgi märganud, et mul endalgi on vajadusi ja kui mul pisut tähelepanu üle jääb, siis näen et ka teistel on vajadusi.
Ja kui juhtud maailma uudiseid kuulma-vaatama, siis näed, et mõnel pool on need vajadused eriti suured – inimesi sureb nälja ja ülekohtu tõttu, vaesed inimesed ei saa kusagilt abi ja neil ei ole igavese elu lootustki.
Kas pole sulle vahest tundunud, et Jumal justkui ei saa enam siin maailmas hästi hakkama?
Mõnikord kardavad inimesed seda Jumalalt küsida, sest nad kardavad, et nad ei saa ise ka midagi teha.
Aga ei ole seda, et ei saa midagi teha. Saab palvetada.
Mitte asjata pole meie käes need raamatud ja meie kõrvus need uudised – vaid selleks, et me saaksime palvetades maailma muuta.
Jumalat ei liiguta nähtavasti selle maailma vajadused – sest kui see nii oleks, siis neid vajadusi lihtsalt poleks – Jumalat liigutavad aga meie palved
Me näeme seda, et Jumal tegutseb siin maailmas oma plaani kohaselt, kuid teatud olukordades tegutseb ta koostöös inimesega.
Jumal on valmis tegutsema, Tema tahe on otsekui võimas veevool, mis mäestikust alla voolab.
Seda ei saa peatada, kuid see ei voola alati ühte ja sama voolusängi mööda.
Kui inimene ei tee oma osa, siis ka Jumal seal ei tegutse. Vaatame mõnda konkreetset näidet Piiblist.

Jeesus käis vee peal (Mt 14:22-33). Peetrus tahtis ka tulla ja palus, et Jeesus teda kutsuks. Nähtavasti oli Jeesus meelevald lasta kõikidel jüngritel järvel üks jalutuskäik teha, ent ainult Peetrus palus seda ja ainult Peetrus ka sai selle.Sõjapealik tõi Jeesusele palve, et Ta tuleks ja tema sulase tervendaks. On ilmne, et kui ta poleks Jeesuse juurde selle palvega tulnud, oleks ka sulase tervisega kõik vanaviisi jäänud. Veritõbine naine tõi omapärase sõnatu palve Jeesusele, puudutades Ta kuuepalistust ja sai terveks (Mt 9:18-22). Neid näiteid võib palju tuua, kuid seal on ühine üks skeem: Inimesel oli usk Jeesusesse, see usk pani neid paluma ning selle tagajärjel Jumal tegi oma töö.

Kui me oleme nõus, et Jumala tahe oli saata teoks lõppeesmärk, miks me ei või olla nõus ka sellega, et Jumala tahe oli tee, kuidas sinna jõuda – see, et abivajaja tuli usus abi paluma?

Seega palve ei muutnud nendes näidetes sõna otseses mõttes Jumala meelt selle suhtes, mida Ta teha kavatses, kummatigi oleks need konkreetsed asjad jäänud olemata, kui inimesed poleks Jumalat palunud.

Palve on osa Jumala plaanist ja seda peame me arvestama.

Kas Jumal kuuleb alati palveid?

Me oleme palvest nii paljutõotavaid asju juba kuulnud. Ometi on meie kõigi elus olnud ka vastamata palveid. Mis võis olla selle põhjuseks?

Üks põhjus (mis polegi tegelikult põhjus) võib olla see, et me palve- tame ja unustame ruttu.
Kui Jumal vastab, siis me ei mäletagi, et me oleme kunagi selle eest palvetanud.

Mitmed inimesed kirjutavad üles neid asju, mida nad on palunud ja hiljem nad avastavad, kuidas Jumal on sellele palvele vastanud, mida nad palusid võib olla aasta eest.

Mõnikord küsitakse:

Kas Jumal kuuleb üksnes kristlaste palveid või ka uskmatute palveid?
Loomulikult, Jumal kuuleb ka uskmatute palveid. Kui ta ei kuuleks, siis poleks keegi kunagi üldse kristlaseks saanudki.
Siiski, eriti kui me räägime palvest kui suhtest Jumalaga, jäävad uskmatute palved sageli asjatuteks hüüdmisteks. Miks?

Piiblis on öeldud: “Vaata, Issanda käsi ei ole päästmiseks lühike ega ole ta kõrv kuulmiseks kurt, vaid teie süüteod on teinud vahe teie ja Jumala vahele, teie patud varjavad tema palge teie eest, sellepärast ta ei kuule.” (Js 59:1-2).
Kui keegi imestab, miks Jumal ei kuule tema palveid, peaksime esiteks küsima: Kas ta on Jeesuse Kristuse oma päästjaks vastu võtnud?

Alles siis, kui meie patud on andestatud ja sellega segav vahesein kõrvaldatud, võime täie julgusega oma palvetega Jumala ette minna.

Ka kristlastel võib ette tulla olukordi, kus suhe Jumalaga on häiritud. Enamasti on tegemist mingis mõttes sõnakuulmatusega või vastuhakuga Jumala suhtes.

Kui me oleme teadlikud mingist patust oma elus, siis peame selle hülgama, et Jumal meie palveid kuulda võiks võtta. On veel mitmeid põhjusi, miks Jumal meie palvetele ei vasta, mõningaid vaatate kui me läheme grupitööle.

Tahaksin veel lisada, et mõnikord me palume seda, mis pole meile hea.
Jumal on lubanud meile anda üksnes häid ande, seda, mis on meile parim. Jumala vastus meie palvetele võib olla «jah» või «ei», mõnikord ka «oota».
Tegelikult teeb Jumal väga targasti ja mõnikord oleme me isegi tänulikud, et Jumal meile ei andnud seda, mida me palusime.
Kui ma oleksin alati saanud seda, mida palusin, siis oleksin ma ilmselt abiellunud vale inimesega – ja seda isegi mitu korda.
Jumala tõotus vastata palvetele on tingimuslik – me peame paluma tema tahtmise kohaselt (1Jh 5:14).
Mida rohkem me suhtleme Jumalaga, seda paremini me teda tunneme ja teame ka, kuidas ja mida paluda tema tahtmisega kooskõlas.

Kuidas me peaksime palvetama?

Ei ole olemas mingit kindlat korda ja viisi, kuidas peab palvetama. Palve on meie suhtlemine Jumalaga, seetõttu on loomulik, kui me teeme seda vabas vormis.

«Aga Jeesus õpetas Meie Isa palve…?» küsitakse. Kas Jeesus mitte ei öelnud, et palvetage just niimoodi? (Mt 6: 9-13) Ma usun, et Jeesus ei mõelnud siin seda, et kõik inimesed peaksid nüüdsest ainult nende sõnadega palvetama. Siiski on Jeesuse õpetatud palves olemas kõik need asjad, mis peaksid leiduma meiegi palves.
Loomulikult pole midagi paha, kui meiegi mõnikord nende Jeesuse sõnadega palvetame.
Kui teil on võimalus, siis vaatate Meie Isa Palvet oma grupis, siinkohal nimetan mõned olulised koostisosad, mis meie palvesse hästi sobivad.
Austav pöördumine Jumala poole, tema tänamine ja kiitmine

Jumal on väärt, et tema poole respekti, austuse ja tänutundega pöörduda. Kui sa vaid mõtled, siis on sul alati põhjust, mille eest Jumalat tänada.
Ja kui sul on põhjust, siis on kohane ka seda teha.
Palumine Jumala riigi laiemate vajaduste eest
Sageli ei ulatu meie silmapiir isiklikust elust kaugemale. Palvetades tasub tõsta pilk kõrgemale.
Siis sa näed ka suuremaid vajadusi.
Sa võid paluda, et inimesed tuleksid usule, võid nimeliselt paluda oma lähedaste ja tuttavate eest.
Jumala sõna kutsub meid üles ka palvetama oma riigi juhtide ja valitsejate eest.
Kui oled kristlane, siis võid palvetada oma koguduse, pastori ja teiste vaimulike töötegijate eest.
Alati tuleb paluda ärkamise eest – need on ajad, kus Jumal üleloomulikul viisil eriti jõuliselt tööd teeb ja palju inimesi päästetud saab.

Palumine isiklike vajaduste pärast

Siia kuuluvad nii vaimulikud kui ajalikud vajadused.
Vaimulike vajaduste all võivad kõne alla tulla isiklik vaimulik kasv, Jumala parem tundmine ja usaldamine, olukorrad ja suhted perekonnas, koolis või tööl, ka tervis või majanduslik olukord.
Ükski asi ei ole liiga väike või tähtsusetu, et seda ei «tohiks» Jumala ette tuua. Jumal teab, et me vajame toitu, kehakatet, tööd, seltskonda, puhkust – kui meil on probleeme neis valdkondades, siis peaksime palvetama.
Isiklike vajaduste hulka kuulub ka vajadus Jumala jätkuva andestuse ja korrigeerimise järgi.
Mõnikord me ei näegi ise, millised probleemid meil on.
Üksnes kaudselt tajume, et midagi on viltu.
Me võime alati paluda, et Jumal näitaks meile, mis on viltu.
Kui see on miski meie juures, mis ei meeldi Jumalale, siis ta ei nääguta asjata, ta näitab, milles on asi.
Samuti on palve sobilik, kui me võitleme mingi probleemi, patu või pahega, millest me ise kuidagi jagu ei saa.
Me teame, et see on halb ja vihkame seda asja enda juures, ent ei suuda võitu saada.
Kindlasti peaksime paluma, et Jumal tuleks meile appi.
Palumine teiste inimeste vajaduste pärast
Mõnikord usaldatakse meie hoolde teadlikult teiste inimeste palvesoovid, et me mingis küsimuses need Jumala ette viiksime.
Teinekord aga tundub meile, et justkui kogemata oleme teadlikuks saanud ühest või teisest asjast, kus teine inimene ilmselt abi vajab.
Meie eesõigus ja isegi kohus on palvetada selle inimese eest.
Võib-olla saame me ka midagi praktilist teha – väga tore – ent Jumal saab alati palju rohkem teha, kui me palvetame.
Kas palvetama peab häälega või tohib ka vaikselt?
Minu käest on seda palju kordi küsitud.
Mõnede inimeste jaoks on häälega palvetamine pisut kummaline tegevus – nad otsekui räägiksid “tühjusega”.
Nad ei suuda harjuda sellega, et Jumal kuuleb neid täiesti vabalt.
Sellest olukorrast mõned ei saagi üle ega julge kunagi häälega palvetada.
Teised aga teevad valju häälega palvetades mõnikord eriti dramaatilist ja pisut teatraalset häält – nagu mõnda surematut monoloogi lugedes.
Mõni võib arvata, et kuna tema iialgi niisugust palvet ei oskaks pidada, siis ta parem ei teegi suud lahti.
Ma usun, et omal kohal on nii vaikne kui ka häälega palvetamine.
Kui me palvetame koos teistega, siis on täiesti sobilik palvetamine kuuldavalt.

Esiteks on see hea seetõttu, et teised, kuuldes meie palvet, saavad meiega kaasa palvetada ning olla meiega ühel meelel, mis on väga oluline.
Teiseks aitab häälega palvetamine meil palju enam keskenduda, kuna mõtted omakorda väga ruttu hajevile kipuvad minema.

Seepärast palvetan ma üsna sageli ka üksi olles häälega või poolkuuldavalt sõnu hääldades.
Siiski tuleb häälega palvetades meeles pidada seda, et kuigi inimesed meid võivad kuulda, ei palveta me inimestele, vaid Jumala poole.
Ei ole põhjust sattuda kimbatusse, sest meie suhtlemine Jumalaga võib olla sama loomulik, kui suhtlemine iga teise isikuga.

  Millal peaksime palvetama?

Piiblis öeldakse, et me peaksime palvetama «alati» (1Ts 5:17; Ef 6:18).
Kuidas seda teha? Mõned inimesed arvavad, et ainult kloostris on see võimalik. See pole aga nii.
“Alati palvetamise” all mõeldakse ilmselt kahte asja.

Esiteks seda, et meie suhe Jumalaga peaks alati “soe” olema, sest palve on suhtlemine Jumalaga.
Teiseks mõeldakse siin järjepidevat palvetamist, tüdimatut palvetamist.

Kui oled ette võtnud ühe asja, mille pärast palvetada, siis ära jäta enne järgi, kui oled saanud vastuse või on Jumal sulle mingil viisil näidanud, et nüüd on küllalt ja omal ajal Jumal annab sulle vastuse.

Ajalises mõttes pole niivõrd oluline, millal me just palvetame.
Jumal pole füüsiline olend, kes väsib ja puhkama heidab. Me võime palvetada öösel või päeval, õhtul või hommikul.
On hea palvetada mõnikord üksi, omaette.
Aga väga oluline on ka koos teistega palvetada.
“Koos teistega” ei pea alati olema suur palvekoosolek, kuigi on hea ka niisugustel käia.
See võib olla kaks või kolm inimest, kes tulevad kokku, et millegi pärast palvetada.

Selle kohta ütles Jeesus, et kus kaks või kolm on ühel meelel koos millegi suhtes, mida nad paluvad, siis see saab neile Isalt taevas (Mt 18:19).

Ja lõpetuseks on märgatud seda, et kristlased palvetavad isegi enne söömahakkamist.
Milleks see? Nad tänavad Jumalat toidu eest.
Meil on ju kombeks peale sööki lauast tõustes öelda “aitäh”, isegi kui toidutegijat parasjagu kohal pole.
Nüüd, kui me tunneme Jumalat, kellelt tuleb kõik hea and, kas pole siis normaalne ka teda tänada?